Astrid vaatas peeglisse ja andis näolihastele käsu: naeratage. Kanavarbad silmade ümber paistsid nii veel rohkem välja ja huulenurkadega ristuvad vaod muutusid teravamaks. Huulepulk oli väsinud ja lähedalt vaadates oli näha, et värv valgus huule kontuurjoonelt imetillukeste punaste kreemiojadena nahapooridesse.
Juuste värv oli veidi kulunud ja kolme millimeetri võrra välja kasvanud. Alt aimusid mõned hallid juuksekarvad -- aga ainult siis, kui väga lähedalt vaadata.
Astrid uuris end halastamatult.
Asi ei olnud väga hull, no tõepoolest. Ta oli ikka veel ilus. Veel. Aga see «veel» paistis silma.
Astrid sulges silmad ja kujutles Freyat: virsikutaoline värske ja sametine nahk, hallid, alati veidi üllatunud silmad, pikkade sõrmedega tundlikud kunstnikukäed... Kogu tüdruku kehast õhkus nooruse lõhna ja ilu iseenesestmõistetavust.
Ta avas silmad ja süvenes uuesti oma peegelpilti.
Martinile ta meeldis, selles oli võimatu eksida. Kui nad taas kokku said -- nende järjekordne romantiline kohtumine -- oli see midagi enamat, kui Astrid oma teistest armukestest mäletas. Martin isegi vaatas teda teistmoodi kui teised. Ta julges vaadata nagu isand: nagu šeik haaremi esinaist. Juba ainult sellisest pilgust muutus Astrid nõrgaks, rääkimata sellest oimetuseni sügavast, turvalisest rahulolust, mida Martini tugevus pakkuda suutis. Mehe seljatagune oli ainus paik maailmas, kus Astrid suutis end lõdvaks lasta ja unustada.
Nende suhte algus oli eelkõige ihulik. Kuna mees pidi arvestama, et mõni perekonnatuttav võib neile peale sattuda, jäid baarid ja klubid ära. Hotellitoad, kämpingud, mõnikord auto tagaiste -- nagu armunud teismelistel. Astrid oli rahul, kuna mees näis teda ihaldavat rohkem, kui tema meest, ning see mõjus enesetundele hästi. See oli aga petlik algus...
Nad leppisid kokku, et kohustusi ja sidemeid sellest suhtest ei tule. Ainult nii palju, kui mõlemale meeldib. Mida sagedamini nad kohtusid, seda raskem oli Astridil kokkulepetest kinni pidada.
Kord laenas mees sõbra käest suvila. Suvemaja Arhipelaagis, Hansholmil, väikesel saarel, mis oli põhjast lõunasse vaid nelisada meetrit lai, kuid täis maalilisi kaljusid, tillukesi metsatukki ja platvorme. See kuningriik oli nende kahe päralt terve nädalavahetuse ning kui nad saare varjatud soppide sihtotstarbelisest kasutamisest väsisid, lebasid nad suvemaja ees päikesest kuumaksköetud kiviplatvormil, nautisid veini ja värskeid krevette ning vaatasid, kuidas hiiglaslikud laevad hääletult saarte vahelt läbi libisevad.
Martin peesitas päikeselaigus nagu suur isalõvi. Talle meeldis krevettidega mässata ja ta puhastas neid Astridile. Suudles naise rinnalt saiapudemeid. Viskas siis selili ja lõi hääletult nurru.
Üks väiksem laev sõitis mööda vaevalt paarikümne meetri kaugusel. Mõned reisijad lehvitasid neile ja Astrid lehvitas vastu, teades, et nad jätavad möödujatele mulje õnnelikust, puhkepäeva nautivast perekonnast. Isegi suvemajake tundus sel hetkel päriselt neile kuuluvat.
See oli esimene kord, kui Martin Astridi kaitsekihti mõra sisse sai.
Neid tuli veel. Astrid teadis aga, et kui ta oma kiindumust tunnistaks, peletaks see mehe eemale. Ta vaikis ja mängis oma rolli, kuid nende kohtumised omandasid tema jaoks uue salajase tähenduse.
Martini teised naised hakkasid haiget tegema. Kuni rivaalid olid kehvemad, võis jagamist veel kuidagi välja kannatada. Siis aga asus Martin jahtima ühte kahekümneaastast tüdrukut ja seda oli raske taluda.
Ühel päeval, kui nad Astridi väikeses elutoas diivanil varaõhtust kohvi nautisid -- Martin armastas kanget türgi kohvi ohtra suhkru ja vahukoorega -, näitas mees Astridile tüdruku pilti, ise veidi kohevil, nagu sõbra ees kiideldes.
«See, et ma saan sinuga kõigest vabalt rääkida, on parim, mida ükski naine pakkuda on suutnud,» oli Martin kunagi öelnud ja Astrid oli valmis üle oma varju hüppama, et see nii ka jääks.
Niisiis ei rebinud ta tüdruku pilti sealsamas ribadeks, vaid süvenes sellesse. Naeratades.
Pikad heledad peaaegu vööni juuksed, sihvakas figuur ja ehmatavalt lopsakad rinnad, isikupäraselt ilus nägu...
«Sul on hea maitse!» ütles ta, nagu oodatud, ja ulatas pildi tagasi. Martin ei aimanudki, et Astridi hingamine kippus armukadedushoos kinni jääma. Tal ei olnud sellele tüdrukule peaaegu midagi vastu panna.
Freya. Tüdrukul oli kummaline arhailine nimi, aga see sobis ta nisublondide juuste ja naiivselt lopsakate rindadega hästi. Freya... Astrid veeretas nime aeglaselt keelel ja õppis vihkama iga üksikut tähte selles. Fre- ya... Frrrrreeeeyyaa...
«Ta on selline pehme... värske ja rikkumata,» kirjeldas Martin nende viimast kohtumist. «Ja need juuksed ajavad hulluks.» Astrid kuulas vaikides ja piinles, kuid imiteeris siiski oma tavalist särasilmset ja veidi pahelist huvi, sest see oli just see, mida Martin ootas.
«Ta on natuke oskamatu, sina igatahes tead, mida sa teed...»
Seda polnud palju, aga leevendas ikkagi. Veidi. Astrid oli sellegi eest tänulik.
«Aga sina oled, noh, ausalt öeldes veidi kopsakam.»
Martin ei märganud, kuidas Astridi nägu moondus.
«Ja suudelda on temaga hea. Virsik, mitte tüdruk.»
Iga sõna põletas end Astridi mällu. Läbi Martini kirjelduste jõudis aga osa tüdruku veetlusest temanigi. See süvendas kadedust. Kriiskavat armukadedust, millel ei olnud kaine mõistusega midagi pistmist.
Martin ei aimanud ta suhtumist, vastasel korral ei oleks ta seda ettepanekut teinud. Õieti ei olnudki see ettepanek, sest Astrid ei olnud talle kunagi milleski ära öelnud.
Mehe idee oli ühtaegu hirmutav ja ahvatlev: tema, Martin ja Freya kolmekesi. See tundus ohtlik.
Ja oligi. Freya oli lihtsalt liiga ilus. Astridi hoolika ettevalmistuse kiuste. Mis on solaariumijume, oskuslik kehahooldus või isegi kõige meisterlikum make-up selliste jalgade kõrval? Naeratava näoga ning Martini meeleheaks tüdrukut isegi suudelnud Astrid oli üksainus juudalik vihkamine. Martini käed ümber tüdruku -- ja Astrid surus küüned pihku. Õhtust salvestusid mällu piinarikkad kaadrid: tema ise hellitamas Martinit ja Freyat -- ta tahtis ühtaegu erutada ja tappa; Martin silitamas tüdruku nägu, ta tundlikud ja oi kui teadlikud käed imemas endasse iga puudutust, nautimas... Astrid kahetses kogu hingest, et oli nõustunud, aga enam ei olnud midagi parata.
Martin ei märganud midagi. Kui ta hiljem küsis: «Oli sul hea?», Astrid ainult naeratas. Martin luges sealt välja seda, mida tahtis, ja naeratas samuti, rahuldatult ja meelitatult, oskamata oletadagi, et tegelikult oli Astrid lihtsalt hambad paljastanud ja lõrisenud.
***
Ingrid ei mäletanud, et tal oleks kunagi nii halvasti vedanud. Võib-olla muutis lähenev ümmargune tähtpäev ta kergemini haavatavaks, kuid aeg oli üks nendest asjadest, millele ta oli otsustanud mitte mõelda. Seekordse pettumuse ainsaks põhjuseks oli uus osakonnajuhataja.
Ingrid oli raudkindlalt uskunud, et teatepulk antakse talle üle. Ta oli selle ära teeninud. Et see nii ei läinud, tegi ta lisaks muule kõigi silmis narriks ja see oli veel eriti vastik.
Ta oli töös laitmatu. Sama korrektne, kui valemid ja statistika, millele suur osa nende igapäevarutiinist tugines, ning niivõrd hea intuitsiooniga, et see oli peaaegu üleloomulik. Võib-olla oligi.
Ingrid tundis end käske jagades ning nende täitmist kontrollides nagu kala vees. Eksimusi ta ei kannatanud ning karistuste -- täiesti õiglaste ja väljateenitud karistuste -- jagamine oli iseenesestmõistetav osa tööst. Kas võis keegi öelda, et ta nautis seda rohkem kui tunnustamist?
Ka Ragnar oli naise karistava käega leppinud. Lõtv ja iseloomutu, nagu ta oli, väljaveninud teksades elutoa diivanil lösutamas... Ta kuulus Ingridile sama vastuvaidlematult nagu nende spanjelgi, selle erinevusega, et koerale ei antud piitsa.
Ingrid mõtles vahel, et kui Ragnariga peaks midagi juhtuma, kui näiteks osa ta ettevõtlikkusest mingi ime läbi taastuks ning ta end Ingridi residentsist kokku pakiks, võtaks keegi samasugune koha üle ja tema ei pruugiks isegi vahet märgata. Jalutuid juurvilju oli liialt palju, et nii mugav vegeteerimiskoht tühjaks jääks.
Lateksmaskist ei paista nägu nagunii eriti välja.
Pealegi oli see töö kõrval tühine meelelahutus. Kui ta Ragnari lahkumist poleks märganudki, siis uue osakonnajuhataja määramine oli maailmalõpp. See, et väljavalitu osutus plikanatiks, lõikas eriti valusalt hinge. Ly Petersson, Peterssonide pangaklanni noorim liige, kellel oli mitmel põhjusel nii mugavale tööpostile esimese klassi pilet kaugelt üle kõikide self-made-lady'de küünteulatuse. Iroonilise lisanüansina oli Petersson veel viis aastat tagasi olnud üks Ingridi innukamaid õpilasi. Nüüd olid osad vahetunud, kuulekas õpilane näitas iseloomu.
Nende viimane kokkupõrge lõppes Ingridi täieliku lüüasaamisega, rohkem ta oma seniseid võimupiire kaitsta ei julgenud.
«Ebaloogiline?» Ly surus lõua õige kergelt ette -- vastik liigutus, mis mõjus just nii, nagu oligi mõeldud: agressiivse ja ründavana. «Sul ei ole volitusi otsustada, kas minu antud käsk on loogiline või mitte! Väljendasin ma end arusaadavalt?»
«Täiesti!» pressis Ingrid kriipsuks surutud huulte vahelt, jättes ütlemata, mis plikanatt oleks võinud oma märgade kõrvatagustega teha.
«Mul on selle üle erakordselt hea meel!»
Ingrid ei olnud allaandja tüüp, aga muud ei jäänud üle. Ta kõndis naeratava näoga mööda osakonda ringi nagu viitsütikuga pomm, mis võis igal suvalisel hetkel plahvatada.
Seda, kuidas teiste respekt tema vastu kadus, võis kuklakarvadega tunda.
Ühel esmaspäeval jäi Thornson jälle tervelt tunni võrra hiljaks. Ta viskas mingi segase vabanduse ja istus laua taha, nagu poleks midagi lahti.
Ingrid astus lähemale ilmega, mis oleks iga ametniku veel mõned nädalad tagasi hinge kinni hoidma pannud. Mees aga ei tõstnud arvutiekraanilt pilkugi enne, kui Ingrid peaaegu vastu ta lauda seisis.
«Jah, preili?» küsis ta kuidagi liiga rahulikult.
Ingridi selja tagant kostis turtsatus. Ta tundis kuklaga, et kogu kontor jälgib neid.
«Tunnete te ennast hästi? Te olete nii kahvatu,» sõnas Jonas võltsi murelikkusega.
See oli viimane piisk.
«Kas teate, mis ma teen?» küsis Ingrid häälel, mis kuulutas ühtaegu ette jääaega ja vulkaanipurset. «Ma ei kavatse sellist lohakust enam kannatada! Võite oma asjad kokku korjata.»
Jonas ei liigutanud kulmugi. Näis, nagu ootaks ta, et Ingrid veel midagi ütleks.
Alles siis tajus naine lõksu. Nad olid ta sisse meelitanud!
Kostus tasast kihistamist, kui ta mehele selja pööras ja oma boksi vuhises.
Ta vältis avatud ala nii kaua kui võis ja suutis terve päeva Peterssonist hoiduda. Järgmise päeva hommikul põrkasid nad siiski keset kontorit kokku. Petersson oli oma urust välja roninud ja teda varitsenud.
«Ahjaa, preili Björk!» peatas Petersson ta magusal häälel. Järgnes see, mis tulema pidi.
«Palun teil edaspidi oma töökaaslaseid ennatlike ähvardustega mitte traumeerida. Ma mõistan muidugi, et varem tegelesite distsipliiniprobleemidega teie, aga tegelikult on see ikkagi minu töö. Võiksite juba kohaneda.»
Klahviklõbin ümberringi oli vaikinud, kõik kuulasid kikkiskõrvu, ehkki pingutada polnud tarvis, sest Petersson rääkis valjemini, kui tegelikult vaja oleks olnud.
«Thornson oli eile varahommikul minu juures nõupidamisel. Ta on teie rünnakust äärmiselt häiritud, peate tema ees vabandama.»
Ingridil ei jäänud midagi muud üle.
Kõik kuulsid ta vabandust, mis hoolimata toonist ja sõnade tühjusest oli ikkagi vabandus, ja võtsid teadmiseks, et karja vana juht on maha kantud.
Sel ööl kaalus Ragnar esimest korda, kas asi on ikka seda väärt, sest naine oli täiesti pöörane ega jätnud enne, kui veri väljas. Tõtt öelda, ei jätnud ka siis mitte.
Vere lõhn leevendas Ingridi raevu ja meenutas talle üht unustatud sügist.
Nad arvasid, et temaga on lõpp, aga nad eksisid rängalt! Nad oleksid pidanud kartma. Väga kõvasti kartma.
***
Kui Sigrid auto hoovi keeras, tundis ta end peaaegu õnnelikuna. Ta ei armastanud lennukisõitu, see tekitas temas kõhedust ning pinge omakorda väsitas. Nüüdki valutasid jalad, nagu oleks ta kogu tee Washingtonist Uppsalasse jalgsi maha kõndinud.
Ta astus autost välja ja sirutas end mõnuga. Uuris uudishimulikult aeda. Roland oligi jätnud rododendronid kinni katmata. Õnneks polnud külm neid eriti näpistanud. Natukene tuleks kuivanud oksi aga lõigata küll.
Sigrid tegi aiale tiiru peale ja tundis, et on tõepoolest kodus. Väikesed dekoratiivkirsid õitsesid, nagu ta lootnud oligi, ja see tegi heameelt. Kiviktaimlat oleks tarvis veidi puhastada. Sigrid tundis, kuidas käed kevadise mulla järele kibelevad.
Enne tuli siiski kotid tuppa viia, asjad lahti pakkida ja juua üks tassike head kohvi. Olgu, mis oli, Ameerikas maitses kohv teistmoodi kui kodus ja ta polnud kindel, et see talle meeldis. Pikapeale küll harjus, aga kodust kohvi igatses ta sageli taga.
Ta sasis kohvrid käe otsa. Sigrid oli laia kondiga ja veidi üle meeter kaheksakümne pikk.
Ta heitis aiale veel ühe pika pilgu ning astus trepist üles.
Võti ei läinud sisse. Muidugi -- Roland võis ju kodus olla. Selle peale polnud ta mõelnudki. Roland oli... kuidagi nii iseenesestmõistetav, et ta oli mehe peaaegu unustanud.
Sigrid katsus linki. Uks oligi lahti. «Tüüpiline.» mõtles ta laisalt. «Millal ta varem on viitsinud ust korralikult lukus hoida?»
«Hei, kas sa oled kodus?» hõikas ta ja pani kohvrid maha. Köögist levis suurepärast kohvilõhna.
Korraga tardus Sigrid soolasambaks.
Köögist tatsas välja keegi täiesti tundmatu naine. Kes tundis ennast Sigridi siiraks hämminguks tülgastavalt koduselt -- roosas, odavas satsilises hommikumantlis ja sigaret suus tossamas. «Kes kurat on see hoor, kes julgeb minu maja täis suitsetada?!» Sigridi ärritunud häält kuuldes ronis tagatoast välja Roland, kelle segastest selgitustest mõistis Sigrid, et teda nii varakult lihtsalt ei oodatud.
See oli nii labaselt anekdootlik olukord, et võttis lausa sõnatuks. «Mees tuleb komandeeringust koju, naine on armukesega voodis» stiilis anekdoodid polnud talle kunagi meeldinud, sest need olid lihtsalt nõmedad. Antud olukord oli seda samuti. Absoluutselt intelligentsisolvav.
Peale paari täiesti emotsioonitut mõtet sai Sigrid aru, et ükskõiksus oli lihtsalt suure raevu eelmänguks. Ta nägu värvus tumepunaseks ja ta kartis hetkeks, et saab kohapeal infarkti.
Mõni teine oleks Rolandi näo täis sõimanud, stseeni korraldanud, nutnud ja ähvardanud. Sigrid aga haaras kohvrid kaenlasse, keeras kannapealt ringi ja tuhises omaenda majast välja.
Roland patsutas hommikumantlis naise käsivart:
«Küll ta maha rahuneb, Sigrid on mõistlik mutt.»
Mõistlik mutt lennutas samal ajal pagasi orkaani hoolimatusega tagaistmele ja lõi autoukse kinni pauguga, mis pani vagunisuuruse Volvo rahulolematult küljelt- küljele kõikuma. Kui Roland oleks seda näinud, oleks ta olnud oluliselt murelikum.
See naine oli elanud tema majas! Maganud tema voodis! Ja mis kõige hullem, tema tumesiniste itaalia linade vahel. Askeldanud Sigridi köögis! Võibolla isegi sorinud ka tema pesukapis! No ja siis muidugi maganud tema mehega ka veel!
Sigrid ei kahelnud hetkegi, mida edasi teha. Sellises olukorras oli ainult üks koht, kuhu minna -- ema juurde. Sõita tuli vaid sadakond kilomeetrit -- mõnikord oli see häirivgi, et lapsepõlvekodu asus nii käeulatuses. See tekitas kiusatust.
Ema võttis ta vaikides vastu, ükskõikne ja äraolev, nagu tavaliselt.
«Eks ma öelnud sulle kohe, kui sa Rolandi võtsid...» kehitas ta Sigridi tõrksate seletuste peale õlgu.
Muidu igirahulik Sigrid ei kannatanud aga enam ühtegi viltust sõna.
«Mis kuradi ajast sa meie asjust üldse midagi arvama oled hakanud, ah? Mu nime ikka mäletad üldse? Äkki olen hoopis Astrid? Või Ingrid äkki? Ära tule ütlema, et meie nimed sul nüüd korraga meeles on? Võta oma pudel ja kao mu silmist!»
Ema maigutas ehmunult, ta polnud Sigridit kunagi sellisena näinud. Ta jooksis trepist üles, nii kiiresti kui kanged jalad lubasid, ja keeras ukse enda järel lukku.
Hetkeks häbenes Sigrid oma jõhkrust, kuid ainult hetkeks. Ema polnud teda lihtsalt piisavalt õpetanud. Ema polnud kedagi neist õpetanud. Alkohoolik. Nagu Rolandki... Raisk!
Uus tuline vihalaine lõi Sigridil silme eest mustaks.
Mantlit seljast võtmata helistas ta õdedele. Astrid ja Ingrid elasid Stockholmis, kuid nädalavahetuseks võisid nad suurema vaevata vanematekoju tulla. Kuigi nad ei olnud seda peaaegu kunagi teinud. Kõik koos veel mitte kordagi.
Õed olid üllatavalt kergesti nõus.
***
Ingrid ja Astrid saabusid laupäeva pärastlõunal, nagu kokku lepitud. Sigridit valdasid segased tunded, kui ta nägi Ingridi punast Volkswagenit õue keeramas. Nad ei olnud kolmekesi juba kaheksa aastat kohtunud. Ta ei tundnud õdedest just eriti puudust; oligi palju parem, kui nad olid eemal.
Sigrid kortsutas mälestusi peletades kulmu -- ei olnud ju ometi õdede süü, et nad kolmekesi ühist lapsepõlve jagasid.
Ta lootis kardina servast õue piiludes, et vahepeal möödunud aastad on neid mõistlikumaks muutnud.
***
«Milleks sul meid siis vaja läheb?» asus Ingrid asja kallale veel enne, kui Sigrid kohvi jõudis välja valada. Noorim õde istus diivaniserval, selg sirge, ja trummeldas tumepunaste küüntega klaasist lauaplaadil. Arvukad kuldsõrmused klõbisesid vastu klaasi nagu väikesed piredad kastanjetid.
«Sa ju ei kutsunud meid selleks siia, et oma reisimuljeid jagada, eks ole?» Ingridi hääle rabedus sundis Sigridit kuulatama: õekesel paistis jälle stress olevat.
Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna. «Las ma arvan: meie kaunitar on pisut vanaks jäänud? Nooremad tulevad peale?» päris ta toonil, nagu küsinuks: soovid veel suhkrut? Noorim õde võpatas ja surus huuled kokku, nii et ta heledakspuuderdatud näos paistis vaid läikiv triip.
Astrid pahvatas naerma.
«Räägi parem ise uudiseid, Astrid,» valas Ingrid magusal häälel oma viha keskmise õe, nende traditsioonilise peksupoisi peale välja. Sigrid kergitas kulmu.
«Sinu armuseiklusi on alati huvitav kuulata. Kui sul neid enam muidugi on, nooremaid tuleb ju tõesti, nagu Sigridki ütles, kogu aeg peale.»
Milline kaastundlik toon!
Astridi naer muutus võltsiks ja vaibus siis sootuks.
Sigrid seisis, kohvikann käes, vaadates kord ühte, kord teist ja hakkas siis naerma. «Näib, et teiegi elu pole kerge olnud, õekesed?» Ta põimis käed oma aukartustäratava kõhu kohal risti ja tundis end olukorra peremehena.
«Mitte, et sinu häda meie omadega võrreldes just kõige väiksem oleks...» ütles Ingrid häiritult.
«No selge, selge,» lõikas Sigrid. «Õhtul istume siis kokku -- või mis?»
***
Sigrid kadus vanaema raamatutuppa ja keeras ukse enda järel lukku. Ingrid läks välja jalutama. Astridit rõske ilm õue ei meelitanud, parema meelega jäi ta elutuppa kamina ette kaasavõetud ajakirju lehitsema. Ema astus korraks sisse ja küsis, kas Astrid vajab midagi. Eitava vastuse peale noogutas ta, nagu oleks seda oodanudki, ning sulges tasakesi enda järel elutoa raske ukse. Astrid kuulas, kuidas trepiastmed vaikselt nagisesid, kui ema üles oma tuppa läks ja ukse lukku keeras. Täpselt nii, nagu tookord kolmkümmend aastat tagasi...
***
Oli hilissügisesene õhtupoolik, kui nad kolmekesi rõske ilma eest tuppapugenuna end kaminatule ees soojendasid, Ingrid ja Sigrid kisklemas nagu tavaliselt. Astrid istus õdede vahel, ema punane pleed ümber, ja õed nügisid teda mõlemalt poolt, püüdes üksteist küünistada. Lõpuks tüdisid nad togimisest ning jäid mossis nägudega tulle põrnitsema.
«Ma vihkan seda vanameest!» ütles Sigrid korraga.
Astrid väristas õlgu -- talle ei meeldinud sellest inimesest mõelda.
«Ta lihtsalt ei salli mind!» ei jätnud Sigrid juttu Astridi meelepahaks sinnapaika.
«Siin pole tema kodu, vaid meie oma!» See oli juba vana jutt, aga nad ei tüdinenud sellest iialgi. See oli võimalus hetkeks omavahel vaherahu sõlmida, sest kuigi onu Erik, nagu ema teda kutsus, eelistas silmatorkavalt kenasid õdesid inetule Sigridile, ei sallinud sissetungijat nemadki.
«Kas ta pole lihtsalt tore!» Sigrid sisistas tulivihaselt ning ta kissitõmbunud silmad ei tõotanud midagi head.
«Sul pole midagi viga,» arvas Ingrid, kes oli nõus ühise vaenlase vastu liitu sõlmima. «Sinuga ta lihtsalt ei räägi, ole õnnelik, et ta sind sülle ei tiri! Tahad sa onu Eriku sülle või?! Mina igatahes istuksin parem kärnkonnale otsa.»
«Ole vait, lollakas!» sähvas Sigrid ja tõmbus veelgi enam turri. «Sa lihtsalt ei tea, milline viha minu sees praegu on...»
«Vaat kus tuli välja! Minu oma on igatahes suurem! Kui ma saaksin, siis ma... siis ma... tapaksin ta ära! Ja ise ainult naeraks selle peale!» Võidukalt vaatas Ingrid Sigridile otsa ja Astrid tõmbus nende kahe vahel hirmunult kössi. Sigrid aga ei pööranud silmi ära. Ta avastas endas mingi kummalise salavoolu, milles oli õe pilgus peituva vihkamise väärilist tugevust -- võib-olla ehk vaiksemat, kuid sügavamat. Sigrid mõõtis oma uut avastust, kuid nägemus hajus enne, kui ta seda tervenisti haarata suutis. Ainus selge ja arusaadav teadmine oli, et temal ja ta õel oli ometi kord olnud midagi ühist.
«Ja sina, Astrid?» küsis ta peale pikka, pikka vaikimist.
«Mis mina?» küsis too mõistmatult.
«Kuidas mis? See olid ju sina, keda ta... mäletad ju küll?»
Sügav puna tõusis Astridi kaelale ja sealt üles põskedele, kuni keskmine õde näost lausa tulitas.
«Vastik värdjas!» sisistas ta, meenutades õlgu väristades hetke, kui ta üksinda lastetuppa jäänult laua alla kummardas, et laialikukkunud koolikoti sisu kokku korjata, ja korraga kahara kooliseeliku all neid puudutusi tundis. Ühtaegu jälke, vastikuid ja samas kummaliselt nõrgakstegevaid.
«Ole tasa, ole nüüd tasa... see meeldib sulle,» sosistas Erik hingeldades, Astrid oli aga hääle täiesti kaotanud. Ka ta käed ja jalad ei kuulanud sõna ning ta kartis, et on nüüd karistuseks eluks ajaks halvatud. Keset paanikahoogu tabas teda aga kohutav valu: ta rebiti tükkideks, jalge vahelt kuni kaelani välja. Ta tundis liha kärinat ja vere metalset lõhna, tahtis karjuda, aga kurgust ei tulnud häält -- nagu õudusunenäos. Esimesel hetkel arvas ta, et ka onu Erik sureb, sest mehe punetaval näol oli hirmuäratav valugrimass. Siis sai Astrid aru, et see oli hoopis «see»...
«Värdjas!» hüüdis ta kiledalt, püüdes end pealetükkivate mälestuste eest ema pleedi sisse peita.
«Ma mõtlen, et... kui keegi teada ei saaks, kui keegi kunagi teada ei saaks...» sosistas Sigrid ärgitavalt, sest õde oli ju nii neetult jänespüks. Ta alahindas Astridit -- keskmise õe suurimas nõrkuses peitus jõud, mis võistles Sigridi enda omaga. Argusest sündinud halastamatuses on midagi eriti hirmuäratavat. Pilk, mille ta Astridi silmades tabas, oli lõikav nagu samblasse peidetud žiletitera. Ehmunult tõmbus ta tagasi ning ta alateadvus jättis igaveseks meelde: Astridist hoia heaga eemale! Ära lase kunagi argpüksi enda selja taha...
Sigrid konutas veidi aega üksisilmi tulle vaadates ja tundes, kuidas seniaimamatud teadmised ta peas vormi võtavad. Äsja avastatud hingepõhjavoolus pani varjusurmast ärganuna ennast valjuhäälselt maksma, muutis ta endisest Sigridist nii erinevaks, et too tundis ennast kõigest pealtvaatajana.
«Ma tean, mis me teeme!» ütles ta lõpuks, kui Ingrid oli kasvava õõvatundega juba pikemat aega silmanurgast jälginud üht jäledamat sorti naeratust, mida ta Sigridi näol kunagi näinud oli. Sõnad pidanuks süvenevat lummust raputama, kuid vastupidi -- noorimale õele näis, nagu vajuksid nad kolmekesi veelgi sügavamale akvaariumitaolisesse ebareaalsusesse.
Sigrid paistis tõepoolest teadvat, mida teha: ta marssis elutoast nii otsustavalt välja, et õed lihtsalt pidid järgnema. Sigrid läks otsejoones keldrisse, kivitrepilt vastu löövast rõskusest väljagi tegemata. Nooremad õed tõmbusid oma õhukestes puuvillastes kleitides kössi, Sigrid aga ronis alla ning asus keldris energiliselt ringi tuustima. Õed nägid, kuidas ta lõpuks riiuli tagant mingi pambu välja sikutas ja seda rahulolevalt lahti harutama hakkas. Kõdunevate kaltsude seest läigatas midagi tuhmilt ning mõne aja pärast tõmbas Sigrid võidukalt välja karika -- vanadusest musta hõbekarika, mille suust paistis siiski viiruke haljast metalli.
«Ahaa! Teate, mis asi see on?» päris ta võidukalt, hoides karikat kahe käega ülal nagu tõrvikut. «Vanaema karikas! Ma nägin, kuidas ema selle siia peitis!»
«Ja mis asja me sellega peale hakkame?» nõudis Ingrid kärsitult, sest trepil oli külm. «Ema ei luba meil nagunii vanaema hõbenõusid puutuda -- nagu sa ei teaks. Ja miks ta selle üldse siia peitis?!»
«Hmh, totakas!» väljendas Sigrid oma puhast üleolekut. «Muidugi peitis ta selle siia, sest... sest... see on vanaema nõidumise karikas!»
«Kust sa tead?» ohkas Astrid hirmunult ja surus käe suule. Tondijutte kartis ta üle kõige. Surnud vanaema kartis ta samuti ja ei oleks neidsamu hõbenõusid, mida Ingrid mõnikord näppimas käis, isegi siis puutunud, kui seda oleks lubatud.
«Nojah, ütleme, et ma tean,» kuulutas Sigrid «Lisaks tean ma veel, kuidas ta seda kasutas. Ma lihtsalt... piilusin. Siis, kui teie veel tited olite.» Isegi Ingrid vaatas Sigridit nüüd varjamatu imetlusega -- temagi tajus vanaema asjades mingit seletamatut lumma.
***
Nad istusid kamina ees nagu väikesed vandeseltslased ning jälgisid sügavas vaikuses, kuidas tuleleegid karika tuhmil pinnal hubisesid. Sigrid oli vanaema kapist -- sellest nii väga keelatud panipaigast -- näpanud tillukese hõbenoa, nende kõige kuumemalt ihaldatud ja kõige karmimalt keelatud mänguasja. Just noa miniatuurne täiuslikkus tegi selle nukumängude tarbeks nii ihaldusväärseks, kuid see oli lastele mängimiseks liiga terav ja ka täiesti- täiesti keelatud.
Vaikuse purustas veider hirmuhäälitsus, mis polnud õieti ei karjatus ega ohe, vaid midagi vahepealset, summutatud ja ahastav nagu lämbuva linnu appihüüe. Tüdrukud pöördusid ehmunult hääle poole ning nägid ukselävel seisvat ema, käsi kaelale surutud, tumedad silmad alasti hirmus pärani. Hetke pärast oli ukseava tühi ning kui trepp ei oleks ebakindlate sammude all nagisenud, oleks tüdrukud võinud arvata, et nägid viirastust. Lõpuks lõi ema oma toa ukse pauguga kinni, alla oli kuulda, kuidas ta vana luku raginaga kinni keeras... siis jäi üleval kõik vaikseks. Tüdrukud vaatasid üksteisele sõnatult otsa -- neid ehmatas kaitsetu liigutus, millega ema oli katnud vanu arme kaelal.
Sigridi käsi värises vaid õige natuke, kui ta noa järele sirutas ja selle siis tugevasti pihku surus. Õige õrnalt põrandat kriimustades joonistas ta maha kolmnurga: tema ise ühte nurka, Ingrid teise ja Astrid kolmandasse. Siis istus ta oma nurka maha ja joonistas keskele veel ühe kolmnurga ning selle nurkadesse enese ja õdede jaoks tähised. Maa, vesi ja tuli... Sigrid tundis, et ta oli teinud õiged valikud: kolmnurk hakkas elama -- piir sidus nad omavahel kokku ja väikest kolmnurka, katelt, läbis hetkeline impulss ning õhk selle kohal hakkas liikuma nagu tule kohal. Vanaema oli joonistanud ringi -- ainult ringi -- ning jõumärgid ümber iseenese... Sigridil oli kummaline tunne, et iga sammuga, mis talle meelde tuli ning mida ta täitis, meenus järgmine ja järgmine, millest tal varem aimugi ei olnud. Nagu tahaks rituaal end ise tema eest ära teha.
Ta asetas karika keset väikest kolmnurka, võrdsele kaugusele igast jõumärgist. Elav õhk keerdus hetkeks spiraalina karika ümber, siis värelus kadus. Karikas ise paistis sellevõrra säravam: lõke ja katel ühekorraga.
Järgnevat mäletas Astrid eredalt: ta lihtsalt vihkas igasuguseid torkimisi, liiatigi siis ise endale meelega sisselõikamist. Aga Sigrid oli selles asjas kõigutamatu ning Ingrid asus vastuvaidlemist välistaval toonil Sigridi poolele. Astrid ohkas alistunult ja püüdis vastikustundest võitu saada, kui endale noaga näpuotsa lõike tegi. Sealt tilkus tumepunast verd otse karikasse. Rutakalt andis ta noa Ingridile edasi. Too limpsas peaaegu aplalt noateralt vere ära ning lõikas siis endale põlglikult huult kõverdades randmest veidi kõrgemale sellise haava, mida Astrid ealeski poleks julgenud oma kätte lõigata. Vere tase karikas tõusis nüüd hoopis kiiremini.
Ka Sigrid lõikas endale lihuniku asjalikkusega käsivarde, nii et Astrid tundis ennast eriti naeruväärsena, kui püüdis sõrmeotsast veel paari veretilka välja meelitada.
Nad istusid ja vaatasid, kuidas veretilgad mööda heledat ihu voolavad ja vaikse plopsatusega karikasse kukuvad. Tilgad langesid ikka aeglasemalt ja aeglasemalt. Ingrid tõstis käsivarre üles ja noolis punase nire ära.
Karikas oli kolmandiku jagu tumedalt läikivat, paksu vedelikku.
Sigrid segas noaga verd. Ta lai inetu nägu oli pinevil ja keskendunud ning kui ta karika kohale kummardudes suud matsutas, nägi ta välja nagu verejooja konn. Ingrid judises... tema meelest pidi nõid olema ilus. Jah, eelkõige ilus ja ohtlik, nagu näiteks vanaema oma pikkade hallide juuste, taevasiniste silmade, terava ninakaare ja kõrgete sünkmustade kulmukaartega. Tema ise sarnanes vanaemale kõige rohkem... Aga see padakonn Sigrid paistis lihtsalt paremini teadvat. Sellega tuli leppida -- vähemalt esialgu.
«Millise surma me talle nõiume?» küsis Sigrid lõpuks, olles segamise tulemusega rahule jäänud.
Ingrid kehitas õlgu: «No lihtsalt... surma.»
«Ma tahan, et ussid ta ära sööksid!» sisistas Astrid ootamatu kirglikkusega. «Väikesed, pimedad, kurjad ussid, kes tal suust ja ninast sisse ronivad ja seal hammustavad ja siis... ja ma tahan, et ta hästi kaua tunneks, kuidas nad teda söövad. Ja kõige enne söövad nad ära ühe... ühe koha ja alles siis käed ja... keele ja..»
Õed vaatasid talle vaikides otsa: Ingrid pigem üllatunult, Sigrid aga öeldut kainelt vaagides. Temalgi polnud ju kaugeltki ükskõik, kuidas see mees surma saab, ka tema vihas oli selleks liiga palju kättemaksuhimu. Mitte, et ta oleks nii väga onu Eriku tähelepanu tahtnud, aga ikkagi... Õdedele pakuti midagi keelatut ja põnevat, mis kuulus otsapidi täiskasvanute maailma, ja tema jäeti sellest ilma. Pealegi oli see äärmiselt alandav, kui mees, kes läikivate silmadega ta ilusaid õdesid vahtis, suhtus temasse, vanemasse tüdrukusse, kes juba «sellestki» üht-teist teadis, nagu tüütusse kodulooma.
«Ussid on VÄGA hea,» leidis ta lõpuks ja naeratas tasakesi. Ussid oli tõesti päris hea... Hetkeks mõtles ta tuleviku peale ja sellele, et oli Astridit õieti hinnanud -- ta oli tõepoolest ohtlik, ohtlikum kui võinuks aimata ja seetõttu veel eriti kardetav.
«Kui vanaema karikast kinni võttis ja sealt jõi, siis mõtles ta selle peale, mida ta nõiduda tahtis. Kui meie ka nõiduda tahame, siis... peame me mõtlema nagu üks inimene -- mõtlema ja TAHTMA peame ka, selge? Ja mõtlema ainult sellele, mitte mingil tingimusel millelegi muule, vastasel juhul...» Sigrid vaatas õdedele hoiatavalt otsa, kuigi hoiatus oli tarbetu: nad tajusid isegi olukorra ohtlikkust, sest selline taju on nõidadel veres. Iga nõidumine on niisama ohtlik nagu köieltants kuristiku kohal -- vääratad korraks ja oled kadunud. Nad lihtsalt teadsid seda, pididki teadma -- Sigridil ei oleks vaja olnud nii... enesestmõistetavat asja üle rääkida. Ometi tabas neid hetkeks kahtlus -- kas nad on ikka üheskoos ja ühe asja eest väljas? Aga teisiti ei saa, kui kolm vajalikku jõudu on kolme õe vahel jaotatud, kas nii või üldse mitte.
Tüdrukud võtsid igaüks parema käega karikajalast kinni ning sirutasid selle kõrgele üles. Õhk suures püramiidis, mille sees nad istusid, hakkas liikuma. Soojad õhukeerised silitasid õdede paljaid käsivarsi ning mängisid nende heledate juuksesalkudega. Keskendumise kuumuses tundus kõik see, mis jäi õhupüramiidist väljapoole, tuhmi ja hägusena nagu igivana maal. Aeg liikus ainult nende ümber. Tasakesi lasid nad karika allapoole, justnagu prooviks, kas püramiid püsib ka ilma karikata tipus. Püsis küll.
Sigrid torkas vasaku käe nimetissõrme karikasse ning vajutas omale verise jälje otse kahe kulmu vahele. Ingridi otsaette joonistas ta pöidlajälje ja tegi vasaku käe keskmise sõrmega punase laigu Astridi heledate kulmude vahele. Sooja vere jälg laubal vabastas nad vajadusest säilitada vähemalt väliseltki eneses keegi, kes nad tegelikult enam ei olnud, pani nad ussidena kesta ajama. Viimased kahtlused, ebakindlus ja hirm pudenesid maha kui vana nahk, mille alt koorusid välja kalgid miniatuursed harpüiad.
Sigrid joonistas kõigi pihupesadesse jõumärgid -- ta tundis, et see on vajalik ning õed alistusid talle samasuguse enesestmõistetavusega nagu siis, kui ta neile tapjamärgi kulmude vahele vajutas.
Kordamööda tõstsid nad karika huultele ning rüüpasid sealt tillukese sõõmu. Verekarikas lummas oma keelatuse ja pahelisusega, mustjaspunase joogi soolases maitses oli aga lihtsalt uskumatut vabadust, kiusatusele järeleandmise patust magusust ning peidushoitud kirgede vallalaskmise jõudu.
Veri värvis nende huuled ja hambad punaseks ning õed tundsid, kuidas kõrist alla valguv metalne maitse meeli joovastab.
Nad asetasid karika ettevaatlikult väikese püramiidi sisse tagasi, võtsid üksteisel veristest kätest kinni ning mõtlesid oma ohvrile. Nõiakatel hakkas mõttele tõelist elu sisse puhuma. Väike püramiid muutus aegamisi uduseks.
Õed ootasid kannatlikult. Kui udu lõpuks hajus, vahtisid nad hinge kinni hoides karikasse. Tume verepind peegeldas esialgu vaid nende nukunägusid, kuid pilt hägunes peagi ning siis nägid nad seda, mida ootasid.
Avatud aknast paistis tuppa viiruke kuuvalgust. Toa hämaras nurgas oli nikerdatud võrega vanamoodne voodi. Selles magas ristseliti keskealine mees. Ta rahulik ilme ja ühtlane hingamine rääkisid sügavast, unenägudeta unest.
Õed ootasid. Ise seda märkamata olid nad kaitsetut ohvrit nähes üksteisel tugevamini käest haaranud ja karikale veelgi lähemale kummardunud.
Korraga hakkasid kardinad kergelt liikuma. Tuulehoog keerutas põrandal prahti ja lendas üle voodi, sasides magaja juukseid. Too tõstis käsivarre näo ette ja ohkas läbi une. Veidi aja pärast keeras ta külge ja ägas sügavalt -- rahulik uni oli lõppenud.
Tüdrukud jälgisid hinge kinni hoides magaja peegeldust verepinnal. See, et nemad teda nägid ja teadsid, mis nüüd toimuma hakkab, ning see, et tema ei teadnud mitte midagi, isegi mitte seda, et nad teda piiluvad, oli nii elevileajav.
Mitmeid kordi rahutult külge keeranud, jäi magaja selili, käsivars üle näo, ning püüdis painava unenäoga võidelda. Ta hingas ärevalt ning ta otsaesine läikis higiselt. Veidi aja pärast liigutas ta end taas -- lükkas teki pealt, justnagu oleks see muutunud raskeks ja ebameeldivaks.
Nüüd nägid õed, et mees oli täiesti alasti. Nad vahtisid teda üllatusest ümmarguste silmadega: mehe keha oli tegelikult hoopis teistsugune, kui see tema korralikus hallis ülikonnas paistis. Ülespunnitav pallikujuline kõht ja pikad peenikesed jalad olid lihtsalt pentsikud ning ta oli üleni karvane nagu ahv. Sellest kasukast ulatusid välja ainult nägu, käelabad ja jalad. Midagi sellist ei olnud õed varem näinud. Isegi Astrid mitte, sest õigupoolest ei saanudki ta tookord eriti midagi näha, peadpidi laua all nagu ta oli.
Ingrid kihistas tasakesi, kuid vaikis, kui Astrid talle tigedalt küüned pihku surus. Sigrid uuris magajat pika uudishimuliku pilguga.
Magaja oigas läbi une pikalt ja piinatult. Miski välgatas ta pundunud kõhu all olevas karvastikus. Süsimustade karvade vahel läikisid limaselt mõned pisikesed valged idud, mis vääneldes ja omavahel põimudes taas karvapadrikusse kaevusid ning ennast pehmesse lihasse uuristasid. Üha enam lihavaid ussikesi näitasid oma päid. Nad ilmusid magaja lihasse nagu vaglad raipesse ning asusid seda näljaselt uuristama. Mehe kubemekarvastik liikus seda märgatavamalt, mida enam nahaalune ussidest kihama lõi.
Tüdrukud jälgisid toimuvat ainiti. See oli ropp ja keelatud ja kohutav ja nemad suutsid seda ja mitte keegi ei saanud neid karistada. Nende nukulikel nägudel oli parastav võidurõõm, millesse segunes janu veelgi ropuma, keelatuma ja kohutavama järgi. Vihatud ohver oli täiesti abitu ja nad võisid temaga teha, mida iganes tahtsid.
«Ärka üles!» sosistas Astrid.
Magaja pomises paar arusaamatut sõna ja avas silmad. Hetke võitles ta painava unenäoga, mis ei tahtnud teda vabaks anda. Valu, mida ta unes nägi, kestis edasi lausa hirmuäratava teravusega ning meeli halvas mingi seletamatu ebareaalsuse tunne. Lõpuks mõistis ta vähemalt seda, et on ärkvel ja et valu on reaalne. Ehmunult haaras ta käega piinatekitavast kohast ning jäi, suu ammuli, jõllitama pihkujäänud karvaseid naharäbalaid, mis kihasid väikestest valgetest rammusatest ussikestest. Pärani silmadega vaatas ta omaenese vakladest kihavat liha, millelt oli naha pealt ära tõmmanud. Ussid olid sügavale ihusse kaevunud ning uuristasid end alakehast üha kõrgemale üles.
Kui toimuva reaalsus temani jõudis, hakkas mees pöörasest hirmust karjuma. Ussid pudenesid ta värisevast käest tema õlgadele ja karvasele rinnale, asudes kohe sealt üles näo poole ronima. Mees püüdis tõusta, kuid ussid olid ta kõhualuse õõnsaks õginud ning ta vajus voodi ette põrandale. Nahk ta jalgadel lainetas õõvastavalt: ussid olid reitel leidnud uue rikkaliku söögikoha. Mees röökis loomalikus hirmus.
Ussid jõudsid mööda kaela ronides ta näoni ning pudenesid avatud suhu. Mees läkastas ja püüdis neid välja puristada, kuid ussid haakusid ta keelde ning asusid end sisse kaevama. Neid oli liiga palju ja nad olid liiga väikesed... Mees püüdis keelt otsast ära hammustada, kuid see oli juba niigi pudedaks ussipuntraks muutunud. Ta ei suutnud hammastega piisavalt kiiresti hekseldada, et kõiki usse katki hammustada. Osa neist oli juba põskedesse kaevunud.
Ta tundis talumatu õudusega, kuidas ussid mööda põsekoopaid silmade poole vingerdasid. Ta nühkis paaniliselt silmi, kuid ussid tulid ju naha alt... Valu silmakoobastes muutus peagi meeletuks. Mees peksis algul ulgudes ning seejärel vaid jõuetult inisedes pead vastu põrandat, kuni ussid viimaks ajuni jõudsid.
Õed tantsisid ümber karika nagu pöörased.
***
Peale tapmise eufooriat tabas tüdrukuid tühjusetunne. Hiljem kogesid nad midagi sarnast peale mõnest suuremast ohust pääsemist. Väikestena ei osanud nad selle üle arutleda, vaid püüdsid tehtule lihtsalt mitte mõelda. See võis olla kaasasündinud instinkt, mis tajub ohtu ka seal, kus mõistus seda ei leia. Õed kuuletusid instinktile, nagu ainult lapsed ja metsloomad ning võib- olla ka nõiad seda oskavad, ja unustasid selle õhtu kiiremini, kui keegi oleks arvanud. Või arvasid, et unustasid.
***
Astrid võpatas, kuuldes uksekella närvilist trillerdamist. Aeg oli nii kiiresti möödunud...
Ta judistas õlgu, püüdes mälestustest virguda. Lihtsalt veider, kui teravalt kõik korraga meenus.
Ta lasi Ingridi sisse. Õde oli erakordselt napisõnaline, kuigi tavapäraselt halvas tujus. Ka Astrid tundis vaikimisest kergendust. Nad olid liiga võõraks kasvanud, kuid ühes ja ainsas asjas ometi niivõrd lähedased, et selle üle rääkida polnudki vajadust.
Sigrid tuli trepist alla. Samuti vaikiv. Ühes käes hoidis ta karikat, teises tillukest hõbenuga.
Ingridile meenus kunagi kuuldud lause: «Kes tapab ühe korra, on alatiseks tapja.» Ka peeker ja nuga näisid seda teadvat. Nende külm hõbedane läige säilitas väikeste tüdrukute verejanu ja kättemaksurõõmu ning tuletas neid nüüd täiskasvanud naistele meelde.
Kes tapab ühe korra, on alatiseks tapja. Ainult vihkamine oli aja jooksul kasvanud, muutunud kirjeldamatult kibedamaks ja sügavamaks kui siis, kolmkümmend aastat tagasi.
***
Sigrid imestas, et nende veri karikas segunedes happena ei kihisenud. Kolm verd liitusid vähimagi vastupanuta üheks, samal ajal, kui õed ise üksteise pilke vältides vaikisid.
Üksteisel kätest kinni võttes, veremärgid otsaesistel ja peopesades, sulgesid nad kogu aastate jooksul kogunenud vihkamise nõiakatla ümber ringiks. Sellest jätkus kolme ohvri jaoks enam kui küll.
Sigridil kui kõige vanemal oli eesõigus.
Lummatult vaatasid õed, kuidas ühe suvilasauna leiliruumi uks kõmatades kinni lendas ning Rolandi ja tema armukese väikesesse akendeta ruumi sulges. Ükskõik, kui palju nad vastu ust ei tagunud, ei liikunud see sentimeetritki. Kui ukse alt hakkas suitsu sisse imbuma, viskusid nad kogu keharaskusega vastu ust, kuid seegi ei aidanud.
Nad jõllitasid uskumatult leeke, mis sõid end läbi seinte, ilma et lauad oleksid oma tugevust kaotanud. Roland viskus appi karjudes vastu põlevat ust. Leegid limpsasid ta higimärga nahka, see sisises ja mullitas nagu lakk põlevatel seinalaudadel. Naine kriiskas, surudes kabuhirmus endale küüsi näkku.
Leegid miilasid põrandast üles, kõrvetades ohvrite jalataldu, nii et nad kargasid lavaastmetele, mis samuti kohe süttisid. Nad karglesid ringi, püüdes tule käest pääseda, kuid see oli võimatu: nii seinad, lava kui põrand põlesid madala leegiga.
Naine komistas ja kukkus vastu seina, kriisatas hullunult, kui ta juuksed tuld võtsid, ja kargas uuesti püsti, hoolimata põletushaavades jalgadest.
Nad tantsisid iiveldamaajavat tantsu ning see kestis kaua, sest Sigrid hoidis leeke madalal. Valust hullunud ohvrid püüdsid üksteise najale ronida. Roland oli tugevam, tõukas naise pikali ja astus talle peale, et taldu tulistest leekidest päästa.
Sigrid naeratas rahulolevalt, lausa heldinult. Roland ei petnud ta lootusi.
Lõpuks oli see pigem nooremate õdede kärsitus, mis tule täiel jõul põlema õhutas, nii et ohvrid õlekubudena süttisid, pärani suud leekides paistmas.
***
Ingridi vaenlast näitas peeker lõbustuspargis. Veider, kuidas riided inimest muuta võivad -- teksades ja tossudes Ly Petersson, juuksed hobusesabasse kinnitatud, tundus väikese ohutu naabriplikana. Kui mitte märgata ta teravat lõuga ja enesekindlat naeratust.
Ta polnud üksi, vaid koos noore heledapäise mehega. Nad seisid piletiputka ees ja sõid jäätist. Ingrid kortsutas kulmu. Ta ei olnud plaane teinud; ta tahtis kindlalt vaid seda, et Petersson tunneks end täielikult abituna, piinleks võimalikult kaua hirmu käes. Toidumürgitus, mis jäätise söömisel võiks ju tekkida, oleks kaugelt liiga lihtne ega pakuks mingit erilist naudingut... Korraga saabus selgus -- ilmaratas! Rohkem kui kahekümne meetrine raudkonstruktsioon, mis kõrgus uhkelt üle karusellide ja ameerika mägede.
«Kui sa esimesest hirmust üle saad, on see täielik kaif!» veenis heledapäine jäätisesööja kaaslast. «Mina kardan ka kõrgust. Kui ei kardaks, poleks pooltki nii lahe. Proovi!»
Ly vaatas ilmaratast ühtaegu ihalevalt ja kartlikult.
«Ah, okei, see kestab ju ainult mõne minuti,» ütles ta kõhklevalt.
Nad mahtusid järgmisele ringile. Piletipoiss juhatas nad vabadesse kabiinidesse ja kinnitas turvarihmad. Oli näha, et Ly oli närvis. Ratas alustas aeglaselt liikumist. Kabiinidest kostis ootusärevaid hüüdeid. Üks väiksem tüdruk kiljus hirmunult. Ratas kogus kiirust ja tõusis üha kõrgemale ning nüüd oli kiljujaid teisigi. «Appi!» karjus üks naine, hääles ehe hirm. Kostus naeru ja hasartseid hõikeid. Kui ratas püstloodi tõusis, karjusid kõik, kes kõrgusest alla vihisesid: peaaegu vastu asfalti, et siis jälle üles, otse vastu taevast lennata.
Ly oli näost valge, aga surus huuled kriipsuks kokku ega kiljunud. Kui ratas aeglaselt alla vajuma hakkas, paistis ta näolt ilmselge kergendus.
Ingrid naeratas. Või väljendas see ilme midagi hoopis ürgsemat ja ta lihtsalt lõrises, hambad irevil.
Rattast kostus metalne raksatus ja kõigi sõitjate südamed jätsid löögi vahele. Ratas kukkus allapoole, nii et rõnga alumine serv peaaegu maad puudutas, ja lendas siis uuesti püstloodi. Sõitjate hüsteerilised kriisked summutasid paanikas piletipoisi appihüüded. Ratas hakkas keerlema, kogudes üha enam kiirust. Konstruktsioon raksus ja vabises ning sõitjad, kes alla vuhisedes peaaegu näoga maad puudutasid, hullusid hirmust.
Ly silmad olid pärani, pisarad jooksid mööda põski alla ja ta suu oli üksainus ümmargune O. Ta karjus, aga teiste karjete hulgast ei olnud seda kuulda. Ratas lisas kiirust ja vajus veel veidi madalamale. Sõitjate nägusid lahutasid maast üksikud sentimeetrid. Appijooksnud tehnikud olid paanikas, sest ratas ei allunud enam juhtimisele ja elekter keeldus mingil täiesti arusaamatul põhjusel välja lülitumast.
Veel kümmekond jubedat, uskumatult kiiret tiiru, hüsteerias sõitjad elu eest karjumas... Siis kostis kõrvulukustav raksatus ning ratas lendas vastu maad. Konstruktsioon hoidis seda hiiglasliku hularõngana minema veeremast ja nii kündis see inertsist umbes kolmandiku sõitjatest asfaldisse, enne kui seisma jäi.
Õed kehitasid õlgu. Kui Ingrid nii otsustas... Jälgede segamiseks oli isegi hea, et hukkunuid oli palju. Kuigi jälgede segamine oli vaevalt üldse vajalik. Nad olid sama karistamatud kui kolmkümmend aastat tagasi.
Nüüd oli Astridi kord.
Martin ja Freya jalutasid kahekesi Norrmalmis. Tüdruk oli Martini võlujõu mõju all ja nautis seda. Kiired intiimsed pilgud, pooljuhuslikud puudutused, naeratused...
Astrid hammustas huulde ja jälgis, kuidas Martin kiirelt kahele poole vaadanult Freya majadevahelisse hoovi tõmbas. Ta teadis seda hoovi -- kitsas käik ei ennustanud romantilist, väikese purskkaevu ja mõnusate pinkidega siseõue, kus armastajad olid uudishimulike pilkude eest kaitstud. Peaaegu.
Martin põlvitas pingile istunud tüdrukul kätest hoides ta jalgade vahele. Freya naeratas mehele otsa vaadates -- nad olid üksteisega nii hõivatud, et ei märganud midagi muud. Isegi mitte Martini mobiili helinat, mis nõudis jonnakalt tähelepanu. Lõpuks vajutas mees teatraalselt ohates kõneklahvile. Juba esimeste sõnade peale muutus ta nägu tõsiseks.
«Ma tulen kohe. Kümne minutiga olen kohal!» ütles ta häälel, mis tõi Astridile külmavärinad üle selja -- ta jumaldas, kui Martin oli nii konkreetne ja asjalik. See hääl ütles: «Jätke kõik minu hooleks ja ärge muretsege, kõik saab korda.»
«Freya... » sosistas mees hoopis teisel toonil.
Toonil, mis kuulus Astridile.
«Sa ju ootad mind? Ma olen poole tunni pärast tagasi... Kohtume «Operas»?» Ta suudles Freya silmi ja hellitas tüdruku pikki lahtiseid juukseid. «Ma ei jõua seda ära oodata.» Siis oli ta läinud. Freya saatis teda naeratava pilguga ja lehvitas armunult.
«Opera» asus sealsamas ümber nurga, aga tal polnud kiiret. Õhtu oli nii soe, lausa vahemeremaine, nii et ta ei raatsinud tasakesi vuliseva purskkaevu kõrvalt lahkuda, vaid jäi sinna meelisklema.
Veevulin summutas pehmed sammud. Freya ei jõudnud piiksatadagi, kui talle kloroformilapike näole suruti. Mõne hetke pärast talutas kannatliku, veidi vabandava ilmega mees autosse pealtnäha purupurjus naist, kellel jalad hästi ei kandnud. See oli Norrmalmis nii tavaline pilt, et keegi ei pööranud neile tähelepanu.
Mees ei sõitnud kaugele -- vaid mõnikümmend kilomeetrit linnaservast ja keeras siis metsavaheteele, mis viis üksildase, metsatukaga ümbritsetud majani.
Ta võttis teadvuse kaotanud Freya sülle ja viis keldrisse. Madala ruumi nurgas oli musta kummiga kaetud lavats, seina küljes kett ja koera kaelarihm, mille mees uimase naise kaela ümber tihedalt kokku tõmbas. Istus siis tema kõrvale ja ootas.
Kloroformi mõju hakkas kaduma ja Freya niutsatas. Liigutas pead. Avas silmad ja püüdis aru saada, mis oli juhtunud ja kus ta asub.
Mees jälgis ahnelt ohvri ärkamist. Ta ammutas endasse iga emotsiooni, nautis teise kasvavat hirmu ja enese võimutunnet. Erutav, hingematvalt erutav. Pealegi, kui naine on nii ilus. Ilusatega oli alati see häda, et ta ei suutnud end pidurdada ning nauding ei kestnud piisavalt kaua.
Kolm harpüiat kummardusid huuli lakkudes peekri kohale.
Freya anus: «Palun laske mind lahti! Ma ei räägi kellelegi, ma luban. Fuck, ma ei teagi ju, kus ma olen või kes te olete! Ma ei ole teile midagi teinud! Palun! Palun!»
Mees ei lasknud end segada. Ta tõmbas Freya käed kettidega abitult laiali, jätmata nende liigutamiseks kuigi palju ruumi, võttis siis riiulilt steriilse pikliku karbi ja klõpsatas selle lahti.
Freya karjus. Ta karjus, kui skalpell ta riiete alla libises ning neid monotoonse aegluse ja järjekindlusega tal seljast lõikas. Ta karjus ka siis, kui ta oli riiete seest ainsatki kriimu saamata välja lõigatud ja lamas mustal kummil täiesti alasti nagu kooritud banaan.
Mees istus lavatsile, vaatles kunstniku süvenenud pilgul tüdruku laitmatut sametist nahka ja silitas seda hellalt ja uurivalt.
Astrid pigistas küüned õdede kätesse, nii et need hoiatavalt sisistasid.
Tundus, et mees ainult puudutas skalpelliga tüdruku käsivart, kuid siis punsus piki noa teed nahast esile tumepunane joon ja veri nirises kummist matile. Mees vaatles vereniret, laskmata end Freya kõrvulukustavatest karjetest põrmugi segada. Sellest keldrist ei kostnud välja ainsatki heli, talle meeldis, et tüdruk karjus. Ja värises. Meeldis see, kui nahk ta käsivartel ja rindadel kananahale tõmbus. Meeldis see, kuidas skalpelli süütutest silitustest tekkisid naise valgesse nahka üha uued punased lõhed, kuidas ta keha kattus õlise, kuuma ja märja punasega. Ingel muutus pattulangenud naiseks. Ta limpsas üle erutusest kuivaks tõmbunud huulte. Jah, patune, rõve, ligane keha! See sa oled! See on su tõeline olemus, mitte see, millega sa petta tahad! «Lirva! Hoor! Lipakas!» Ta pominat saatsid süljepritsmed.
Värisevate kätega pusis ta püksiluku lahti ja ronis Freyale peale, ise lakkamatult pomisedes. Tüdruku õlgu ja rindu pigistavate sõrmede vahelt, kui need lahtilõigatud lihasse kaevusid, tõusis veremulle.
Astrid elas sellele kaasa, nagu oleks ta ise Freyat vägistanud. See oli õiglane, jah, see oli ääretult õiglane! Nii see pidigi olema. Ka Freya pidi tundma seda käristatud liha ja vere lõhna.
Lõpp oli sadistlik. Mees surus küüned naise haavadesse ja nad karjusid üheskoos. Freya kaotas valust teadvuse, kuid klaasitäis külma vett tõi ta peagi tagasi.
Peale pattulangemist tuli karistus. Nüüd skalpell enam ei hellitanud, vaid karistas, tasus pattu, langes kiirelt ja vihaselt ning seda saatsid verepritsmed ja hakitud lihatükid.
Ometi oli mees meister: Freya suri, kui ta kätest ja jalgadest enam peaaegu midagi alles ei olnud.
***
«Välja!» karjus Sigrid. «Välja!» Vihkamine ei rahuldunud, vaid janunes endiselt. Janunes nagu kiskja, kes ei tapa enam nälja pärast, vaid lihtsalt tapmislõbust.
Astrid kuuletus, kuigi oleks tahtnud veel vaadata... teadmata isegi, kaugele siis veel. Ta ohkas ja asus koos Sigridiga end unenäolisest maailmavahest välja rebima.
Ingrid võpatas Sigridi käskivast hääletoonist. Vanem õde kamandas teda sama iseenesestmõistetavalt kui lapsepõlves. Oi, kuidas Ingrid seda vihkas. Vihkas!
«Ingrid!!!» Sigridi hääl tõi noorima õe mõistusele tagasi, ent oli juba hilja. Kontrolli alt hetkeks vabanenud viha plahvatas. See lendas läbi nende ühendatud ringi ja õed kukkusid kokku nagu marionetid, mille nöörid on läbi lõigatud. Nende silmad tuiutasid lage, irevil huuled valugrimassis. Ometi nad hingasid.
***
Trepp kägises, kui ema ettevaatlikult alla tuli, ühes käes martinipudel, mille kaelast ta tundus tuge saavat, teises käes nuga. Hea tugev terav kokanuga, millega juurvilja hakkides peab olema hoolas, et sõrme ei lõika.
Ta lükkas ukse tasakesi lahti ja piilus tuppa. Nii ta oligi arvanud. Koletised lamasid, suud-silmad pärani, ajutises koomas. Ta ju teadis, et kord nad selleni jõuavad. Ta tundis oma tütreid. Oli nad selliseks kasvatanud.
Tema, kes ta oli ainult oma ema vereohver, kui seda tarvis läks. Emis, kelle ainukeseks ülesandeks on sünnitada tugev järglane. Ja kellel seegi äpardus.
«Sinust ei ole iial midagi kasu olnud! Ja isegi selle lihtsa asja oled sa ära vusserdanud!» käratas vana nõid südametäiega ja käskis karika peale oma surma puruks taguda. Laskis tütrel vanduda. Mis on üks murtud vanne selle kõrval, mida tema aga juba siis plaanitses?
Tütred olid liiga ohtlikud ja liiga vägevad, ta ei julgenud. Julgus ei olnud kunagi ta tugevam külg. Ta kartis ema nagu surma... ja hiljem kartis juba tütreid. Tuli lihtsalt oodata.
Õnneks polnud nad aimanud, miks ta Eriku enda juurde elama võttis, ja piirdusid tookord üheainsa ohvriga. Plaan oli õnnestunud... Lapsed pidid vihkama õppima ja Erik oli neid hästi õpetanud.
Vanaeit pani pudeli põrandale ja võttis noa tugevamini pihku. Kallis pluusikangas käristati hoolimatult eest, kui ta vanema tütre rinnakorvialuse tugeva hoobiga lahti lõikas, käe sealt sisse surus ja tuksuva südame välja tõmbas.
Süda tuli ära süüa, kuni see veel elas.
Vanaeide lõug ja rinnaesine nõretasid, kui ta kolmanda südamega lõpule jõudis. Kogu põrand lainetas verest, see muutis kriidiga joonistatud ringi märkamatuks, kuid see oli endiselt alles.
Peale südameid tulid silmad -- kolm paari teravate kunsthammaste all prõksatavaid kerakesi.
Ta röhitses, köhatas siis daamilikult ja võttis lonksu martinit. Lükkas laibad nurka ja istus ise keset ringi.
Temas polnud ta ema teatraalsust: halle nõiasalke või teravat ninagi, ta juuksed olid lõigatud lühikeseks, värvitud ja keemiliste lokkide käes väsinud nagu tuhandetel vanadel naistel. Nägu martiiniga liialdamisest tursunud ja nina veidi punetav. Ei mingit musta ürpi, vaid mugav t-särk ja vanad teksased. Prillid -- otsatust telekavaatamisest.
Vaikselt omaette ümisedes joonistas vanaeit tarduvas veres jõumärgid üle ja sulges ringi enese ümber. Ta lasi oma lõdvast käsivarrest peekrisse veidi verd ja segas seda süvenenult, justkui oleks tegu esimese õhtuse kokteiliga.
Peeker ärkas ellu.
Oojaa... see oli palju parem kui seebikad. Näod, mis verepinnalt vastu vilksatasid -- hirm, valu, meeleheide, vägivald, veri, haigused, surm, vältimatu ja kõikevõitev surm.
Ta nihutas pudeli lähemale ja võttis taskust vardad -- vana harjumus midagi näppude vahel klõbistada, samal ajal, kui ta ise telekat vaatas.
Ta ei tundnud neid inimesi, pilt hulkus pimesi. Juhuslikult. Sel polnud tähtsust -- näitemäng oli joovastav ja põnevam kui ükski seriaal. Mõnedest nägudest said ta lemmiknäitlejad, kelle juurde ta üha tagasi tuli... kuni lõpuks tüdines ja nad tappis.
Kudumine ei nõudnud vähimatki tähelepanu: sõrmed lugesid silmi ja liigutasid vardaid, tema aga tappis, juhuslikult ja naudinguga nagu vihkamise jumalanna.
Kes ta tegelikult oligi.