Avaldamiskõlbuliku materjali puudusel jäi "Algernoni" 2013. aasta detsembrinumber välja andmata. Uus number tuleb 2014. aasta märtsis.
Käesolevas „Algernoni” numbris avaldame esmatrükina (!) Jean-Pierre Laigle'i täienduse Jules Verne'i tuntud teosele "20000 ljööd vee all" (Vingt Mille Lieues sous les mers, 1869-70). "Avaldamata peatüki" on tõlkinud Kristjan Sander.
Tõlgetest on veel välja pakkuda Rober E. Howardi lugu "Väike rahvas" Silver Sära tõlkes. Kordustrükkide rubriigis on kolm teksti "Loomingu raamatukogus" ilmunud Juan José Milláse jutukogust "Asjad kutsuvad meid". Ilmub ka Kristjan Sanderi arvustus Siim Veskimehe romaanile "Lõputu juuni". Uudiskirjanduse all on peatükk Charles Strossi Vürstkaupmeeste sarja kolmandast osast "Klann" (The Clan Corporate 2006).
Käesolev number on eriline selle poolest, et "Algernoni" toimetusel on au ja rõõm teada anda, et vanade "Algernonide" arhiivid (http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/arhiiv/index.html ja http://algernon.edu.ee/) on suuremas osas üle toodud. Allpool selle kohta paar sõna põhjalikumalt, ent sellega seoses tegime taas veel üht asja, mis rohkem kui kümme aastat tegemata, nimelt uuendasime lugemissoovitusi või nn virtuaalset kogumikku, mis sobiks ajakirja visiitkaardiks.
"Algernoni" arhiivide ületoomisel on kaks aspekti, puhttehniline ja emotsionaalne.
Tehnilise vaatega teeme väga lühidalt. Ats üritas sellest üsna pikalt kirjutada, kuid teised leidsid, et selle koht oleks vast mõnes IT-ajakirjas, ja tõmbasid maha. Ats võitles välja paar lauset ja need jäid sisse kui vähemasti hetkel olulised:
Tuua kusagilt ürgsetest süsteemidest üle rohkem kui tuhat ühikut ei ole sugugi triviaalne probleem ja eksivad need, kes arvavad, et see peaks ju tänapäeval kuidagi automaagiliselt käima. Aastatega on kogunenud väga palju erisusi ja täna võime öelda, et üle on toodud umbes 95% sisust. Üle on toodud kõik kirjandusega seotu – esmatrükid (varasemalt Jutulabori ja Jutuvaramu all ilmunu), tõlked, kordustrükid, uudiskirjandus ja artiklid. Automaatselt ei õnnestunud üle tuua nendega seotud pilte ja on kaks tõsist probleemi. Üks on rumal näpukas, mille lahendamine jääb oma aega ootama. (Nn keskmise hiire lugudes on </P><P> asemel <BR><BR>; lõppvariandis lihtsalt ununes vahetus tegemata ja leiti see kahjuks siis, kui juba oli tehtud väga palju käsitööd – üsna suur osa metaandmeid on kas kõlbmatud või nii suurte erisustega, et neid skriptidega töödelda ei õnnestu, ja kõik lood on enne nähtavakstegemist käsitsi avatud, et pilk peale visata ja puuduv lisada.) Teine on seotud segadusega koodilehekülgedega (siin pikemalt ei seleta, kuid tänu sellel on arhiiv mõnedel artiklitel jutumärkide asemel küsimärgid ja esineb ka muid veidrusi).
Üle on toomata suur hulk uudiseid (toodud on ainult osa, mis artikli mõõdu välja andsid), lugejakirjad ja vanemate lugude arvustused. See viimane on pisut filosoofiline probleem ka – nimelt suhtutakse materjali kohapealsesse kommenteerimisse peaaegu nagu inimõigusesse, kuid olgem ausad, mingit jäävat väärtust rõhuval osal sellisel materjalil ei ole. „Algernoni” toimetus soovitas juba üle kümne aasta tagasi tõsised arvustused Ulmekirjanduse Baasi kirjutada ja me oleme selle juurde jäänud. „Algernoni” varasemad kujundused on originaalkujul alles ja toimetus soovitab kõigil, kes tunnevad, et nende arvustused võiksid alles olla, kopeerida need Baasi.
Sisust
Vanade juttude ülespanek on nagu ekskursioon minevikku. Paratamatult loed siit ja sealt, mõnda lugu ikka põhjalikult, paratamatult mõtled laiemale kontekstile, et mis sel ajal mujal Eesti kirjanduses juhtus. Naljakas või kurb, kuid tuleb tunnistada – on palju lugusid, millest ei mäleta mitte midagi, kuigi toimetajana on kõiki loomulikult loetud. Kusjuures paljusid ei mäleta mitte nii, nagu ei meenu tavalised loetud lood, st ei suuda öelda, millest seal juttu oli, kuid lugedes avastad korraga, et tekst tuttav, vaid tõesti ei mäleta üldse, et sellist oleks kunagi nähtud. Noh, nähkem positiivset, ju see on bioloogiline spämmifilter, ehk otse öeldes puudub neil lugudel kirjanduslik väärtus.
Sellest on tegelikult väga kahju, sest Algernonis on läbi aastate ilmunud väga palju väga heal tasemel lugusid. Muidugi ajab pildi kirjuks, et paljud neist on varem või hiljem mujal (st enamasti autorikogudes või antoloogiates) ilmunud, kuid – mis seal salata – „Algernoni” ilmumislatti on läbi aastate siia-sinna nihutatud ja tänu sellele on sel ka nö kõikuv renomee – paljud ei suhtu sellesse kui näiteks "Loomingusse" või "Vikerkaarde", kus ka on ju teada, et enamik on loetamatu jura, kuid üldiselt ikka on ka pärleid sees, vaid, ütleme, numbrid, kus tõesti midagi mõistlikku lugeda ei ole, on madaldanud ootusi.
Päris omapärane oli jälgida läbi aastate üht või teist autorit. On neid, kes on nn. suurde kirjandusse läinud, on igavesi algajaid ja on päris lootustandvaid nimesid, kes millegipärast nagu õhku haihtusid. Või tundub see nii? Ei taha nimesid nimetada, kuid on autoreid, kellelt ilmus üks või rohkem lugu ja, kuigi need lood pole vast suuremad asjad, tahaks küsida, et miks ta enam ei kirjuta? Samas on teisi – objektiivselt ehk umbes samal tasemel – autoreid, kellele tahaks öelda, et olgu, sa kirjutad aastaid üsna kobedaid lugusid, me võtame sind sisse, aga kui sa nüüd kohe arenema ei hakka, muutud sa igavaks.
Ilmselt mitte kunagi enam ei saa „Algernonis” olema 90-ndate lõpu vaimustust. Jah, sellest on korduvalt räägitud, kuid tunnistagem, et samavõrra ilmus tollal ka täiesti süüdimatut pahna. Peeglisse vaadates tuleb tunnistama, et reaalsust muuta käib üle jõu – jutt on viimasest katsest aasta tagasi taasasutada „Algernoni” jutulabor. See ei toimi, sest süüdimatu pahna avaldamiskohad on juba olemas ja seda kirjutavad autorid ei vaja õpetamist. Ja ega neid õpetajaidki ei ole. Või täpsemalt, on küll – kes ikka kirjandust tahab teha, saadab selle kuhugi kirjandusajakirja, sealhulgas „Algernoni”, ja toimetus ütleb talle, kas lugu on midagi väärt ja enamasti ka, mida teisiti võiks teha. Igavesed algajad ei vaja kirjanduslikku nõuannet, nad vajavad omasuguste õlalepatsutust. On ühtaegu kurb ja lõbus näha paljusid nimesid, kes „Algernoni” toimetuse laualt läbi käinud või siin isegi avaldatud, müttamas "Poognas", "Värskes Rõhus", Sirje "Jutulaboris" ja mujal sellistes kohtades. Mõned, kes avaldasid oma jutte „Algernonis” algusaastatel, mil filtrit sisuliselt ei olnud, ajavad neis täpselt sama mula siiamaale edasi.
Ehk siis kirjanduslikku väärtust omavate lugude kirjutamine Eestis on konstantne suurus. Seda ei saa muuta mingi kampaaniaga, selle oluliseks kasvatamiseks tuleb kasvatada paremini kirjutada oskav põlvkond, aga arvestades, et me sureme üsna kiires tempos välja ja kirjanduslik väljendusoskus ei ole koolis au sees, ootavad ees pigem halvemad ajad.
Tegelikult on „Algernonil” üks suur probleem – noorimadki toimetuseliikmed hakkavad 40-le lähenema. Jube kurb oleks, kui „Algernon” muutuks meie pensionipõlve meelelahutuseks. Taas üleskutse – kui keegi viitsib asjaga tegeleda, võtke ühendust! Kirjandusliku poole toimetajatööga saame hakkama, kuigi ka siin võiks värsket verd juurde tulla, tõsiselt hädas aga oleme muu igapäevase tegevusega, näiteks intervjuude tegemise, tõlkijate otsimise ja tõlkimise, kirjastustelt ja autoritelt uudiskirjanduse ja kordustrükkide väljarääkimise jmt-ga. Ja lõpuks, tehnilised võimalused on olemas, miks mitte siin oma liini ajada? Noh, muidugi võib seda teha isiklikus blogis, aga kes seda loeb? Vihje – paljud see-eest jälgivad temaatilisi lehti.
Nii et kokkuvõtteks – üks suur töö hakkab ühele poole saama. Elu läheb edasi.
Epubi versioon tuleb nädala pärast (seni parandame veel näpukaid...)