Minu aknast avaneb vaade Gayomardile.
Siit kaugelt paistab ta ilusa kireva ja värvilisena, nagu päris elusolendina, mis hingab, mõtleb ja liigutab. Ta liigubki, kuigi siit on seda raske näha, tegelikult tiirleme meie ümber Gayomardi. Meie, siin, Haomal.
On hommik, või vähemalt see, mida me siin hommikuks nimetame. Ma leban voodis, aken on avatud ja vaatan, naudin Gayomardi ilu. Ta on nii suur, et täidab peaaegu üleni kogu vaatevälja. Ülev, suur ja kaunis. Miks ta ei peakski seda olema? Gayomard on ju terve maailm.
***
Kui tüdruk üle aasa jooksis, paljajalu kastemärjas rohus ja esimesi kevadõisi tallas, ei mõelnud ta sõnale transformeerimine. Ta oli seda loomulikult kuulnud, nagu ka teisi keerulisi sõnu, mida Haomal elades ikka kuuleb -- nagu orbitaalkaitse, perifeeria, komandotorn, apogeelkiir ja muud seesugust. Aga sõnad õhk, lilled, rohi, aas ja jänesed ei seostunud talle sõnaga transformeerimine. Võib olla sellepärast, et see oli olnud nii ammu ja isa kabineti seinal rippuv süngetes toonides maal, mis kujutas künklikku, kollakashalli, isegi vaadates külma ja õhuta kiviklibust maastikku, ei saanud ju kuidagi olla seoses Neljakümne Jänese Aasaga. Ta teadis, mida ta pidi teadma, et jäneseid oli alguses tõesti olnud nelikümmend aga nüüd on neid palju rohkem, et nad ei karda teda, ja et nendega saab mängida.
Nii et transformeerimine ei olnud mitte see sõna, mis talle üle küngaste lipates meelde tuli. Kodu, Laevaplats, Mügarik -- nii nimetas ta siin kõike ning võõraid sõnu polnud tarvis. Kauguses kumavad ehitiste siluetid ja neidki teab ta omapandud nimede järgi. Seal on ja peaaegu silmapiiril, kõrgustesse kerkiv Vinguv Torn. Vingumist on kuulda, siis kui talle lähemale minna aga seda ei tohi teha. Ja päris lähedale jõuaks alles õhtuks. Teine torn -- Kaugepoole Torn -- siit ei paista.
Igal juhul oli see Laevaplats, mille poole ta jooksis, et saabuvat laeva tervitada. Mitte et see suursündmus oleks olnud, pigem rutiini sekka kuuluv elevus. Hallid ja ümmargused, mummu-kujulised majasuurused laevad on Gayomardilt, süstikud. Kõik ülejäänud -- ja neid tuleb väga harva -- on Ruumist. See tähendab, et nad võivad olla ükskõik kust. Nendest maailmatest, mida ta oma holoõpetajast vaatab. Nad on ühed osad ülisuurtest ruumilaevadest, mis jäävad ise kuhugi üles ja sealt tulevad inimesed asju ajama. Mis asju, seda tüdruk ei teadnud.
Täna oli ta ühe laeva, ühe süstiku juba maha maganud.
See oli tulnud alt, taevaavarust täitvalt Gayomardilt, oli kasvanud välja imepisikesest täpist, kuni muutus ümmarguseks mummuks ja laskunud sumeda undamise saatel.
Kodu on Laskumisplatsi lähedal. Ta oli näinud, kuidas kaks meest mummust väljusid ja isa juurde läksid. Nüüd oli saabumas aga üks teine laev. Sealt kuskilt väga kaugelt. Ja see tähendas, et kuskil nende kohal ripub suur ruumilaev. Inimesed, kes Ruumist tulevad, on alati imelikud ja teistsugused. Mitte ainult, et nende nahavärv võib olla kollane või helepruun, nad on ka pikemad, astuvad kummaliselt, kõnelevad naljakalt.
Ruumilaeva süstik laskus. Piklik kapsel, veidrate eraldusmärkidega. Laskus kuidagi loperdades ja imelikult, nagu ei suunanuks teda Loots, nagu tüdruk oli kuulnud isa nimetamas süsteemi, mis laskuja aparaadil ohutult ja vaevata alla tulla laseb.
***
Isa nimi Aotlhec Zapardi ja kuulas kannatlikult kahe Gayomardi Julgeolekuteenistuse agendi juttu, kes olid saabunud hommikul. Mehed olid närvilised ja varjasid seda halvasti. Nad olid Gayomardile komandeeritud hiljuti, mõned aastad tagasi, kui sõda oli alanud. Sõda käis kuskil kaugel ja keegi polnud uskunud, et see ka siinset ruuminurka puudutab. Aga puudutas.
«Meteoorpommid,» sõnas agent. «Kõige vastikuma purustusjõuga. Ebainimlik relv.»
«Ükski relv pole inimlik,» märkis Aolthec. «Mina pole elus ühtegi käes hoidnud. Mulle piisab tornidest täiesti.»
«Siis tuleb seda varsti tegema hakata, mees!» sekkus teine agent. «Terve maailm on hädaohus.»
Nad olid kohas, mida tüdruk nimetas Koduks. Sest ta elas siin. Kodu moodustas õieti alumise korruse ehitisest, mille ülemised ruumid olid mõeldud valvekeskuseks. Hiiglaslik ehitis, mis kontrollis Torne. Alfa ja Beetatorn asusid Haoma poolustel, täpselt selle Gayomardi kaaslase ümbermõõdu vastaskülgedel.
«Ma poleks iialgi uskunud, et mul tuleb seda teha,» ohkas Zapardi, ehk Majakavaht, nagu teda Haomal kutsuti. «See pole muidugi keeruline... aga teeb veidi kõhedaks, mõistate.»
«Ei mõista,» kähvas agent. Zapardi ei saanudki kunagi teada, mis ta nimi oli, sest enda esitlemisel oli ta samuti kiiresti kähvanud mingi arusaamautu nime ja läinud kohe asja juurde. Teise agendi eesnimi oli Roland, niipalju oli Zapardi aru saanud. «Ei mõista,» rääkis nimetu edasi. «Ja see pole ka tähtis. Siin on teile presidendi käsupaneel. Te teate, mida edasi teha.»
Jah, Zapardi teadis. Ta sisestab paneeli Kodus, ehk Haoma Orbitaalkaitse juhtimiskeskusse peamällu ning lisab koodi. Püha Koodi, nagu ta seda endamisi nimetas. Koodi, mis käivitab Haoma sisse ehitatud väljageneraatorid, ja need omakorda edastavad käsu Tornidele. Siis hakkavad Alfa ja Beeta tööle. Kõike seda on võimalik teha sekundite jooksul, ta oli seda aastaid harjutanud, kuigi ei uskunud, et seda kunagi tarvis võiks minna. Aga ometi läks.
«Meteoorpommid,» pomises Zapardi. «Ma pole üldse kindel, kas orbitaalkaitse nende vastu aitab.»
«Teadlased -- niipalju kui neid Gayomardil on -- väidavad, et peaks aitama. Vähemalt mingil määral,» sõnas Roland. «Kui nad eksivad, siis on see neil elus viimane kord eksida. Kuigi sel palju tähtsust ei ole.»
«Ja mida nad tahavad? Ma mõtlen need terroristid.»
Agendid vahetasid pilke.
«Kapitulatsiooni,» ütles siis Roland. «Nad nõuavad, et Gayomard lõpetaks tooraine tootmise, et me ei varustaks Impeeriumi laevu kütusega. Vastasel korral lasevad nad meie pihta oma meteoorpommid. Nende pommitaja asub praeguseks juba laskekauguses. Ultimaatum hakkas tiksuma,» Roland vaatas kella, «pool tundi tagasi. Alistumise märgiks peame täna õhtuks hävitama kõik transportlaevad.»
«Kas nad teavad Tornidest?» küsis Zapardi.
«Kindlasti. Aga tõenäoliselt loodavad, et meteoorpomm on tugevam,» arvas nimetu agent. Aga see ei kõlanud väga veenvalt.
«Kui kaua meile aega anti?»
«Kui kaua kulub transportlaevastiku hävitamiseks?» muigas nimetu agent mornilt vastuseks.
«Ma ei tea,» kehitas Zapardi õlgu. «Pool tundi?» pakkus ta.
Agendid vaikisid. «Sel pole praegu tähtsust. Ma tahan näha, kuidas te orbitaalkaitse sisse lülitate,» ütles Roland lõpuks.
«Ja ärge unustage kanalit programmeerimast,» lisas teine.
«Ei unusta,» urises Zapardi. Mõne minuti jooksul said Tornid aktiveeritud. Gayonardi ümbritses nähtamatu eesriie. Kolm meest seisid juhtimiskeskuse pearuumis, mis oli ehitatud aastakümneid tagasi, veidi hiljem, kui oli terraformeeritud kogu Haoma. Algul taheti siia rajada midagi sanatooriumi taolist, kuid kui selgus, et Gayomardil asuvad rikkalikud toorainemaardlad, siis otsustati strateegiliste eesmärkide nimel kaaslasele hoopis orbitaalkaitsesüsteem rajada. Mõned hiiglaslikud ehitised ja kõige selle käigushoidmiseks oli tarvis vaid viit inimest. Üks juhtimiskeskusesse -- Majakavahiks, kaks kummasegi Torni ja kaks Mügarikku -- energiablokki, mis hoiab üleval terraformeerimise saavutusi ja hiiglaslikke generaatoreid Haoma südames. Viis teenistujat pluss nende perekonnaliikmed. Üheksa inimest, rohkem ei elanud Haomal kedagi. Peale jäneste ja mingite putukate.
Kolm meest seisid ja mõtlesid, et miks nad midagi ei tunne, miks nad ei taju mingitki vibreerimist ega üldse mitte midagi. Et kaitsev eesriie töötab, andis märku vaid vilkuv violetne märgutuli ruumi lae all.
«Ja nüüd,» sõnas Zapardi, «ma paluksin teil lahkuda.»
Agendid noogutasid. Majakavaht peab sulgema juhtimiskeskuse. Ja see jääb tema saladuseks. Mitte keegi ei tea Püha Koodi, millega Tornid aktiveeriti ja millega saab neid taas välja lülitada ja mitte keegi ei tohi teada saladust, kuidas juhtimiskeskus suletakse.
Majakavaht ja kõik Haoma asukad lahkuvad nüüd alla, Gayomardile. Haomale jäävad vaid Tornid.
Ja jänesed.
Kui vaenlane üritab Haomat sodiks lasta, et niiviisi orbitaalkaitsest vabaneda... noh, ta võib ju proovida. Haoma pole ainult kaitsev, ta on ka ründaja. Kena väike roheline oaasike, keset külma kosmost, mille südames asub Gayomardi rusikas. Pärast eesriide aktiveerimist muutub siin kõik automaatseks. Mügarikust mõnisada miili lääne poole, avaneb hiiglaslik luuk, millest kiikab välja teleskoop. Märgates lähenevat ohtu, nagu näiteks kavala vaenlase rakett, fikseerib teleskoop suuna ja siis avaneb üks teine luuk. «Ahriman» pandi kunagi selle Impeeriumi hävitusraketi nimeks. Kui ta Haoma pinda installeeriti, kinnitasid teadlased, et ta väärib oma nimetust. Täielikult.
Haoma saab suletuks surmatoovaks ja surmavältivaks kohaks, millele pääseb ligi ainult kanalit kaudu, mille programmeerib Majakavaht. Majakavaht Zapardi, kes kunagi andis vande Imperaatori satraabile Gayomardil ja on kümne aasta ustavalt Haomal riiki teeninud ja tütart kasvatanud.
Ja siis ütles juhtimiskeskuse kompuutri mahe naisehääl: «Alustan evakuatsiooniga. Tundmatu külaline maandus.»
«Misasja?» küsisid agendid ühest suust.
«Võimatu,» hüüdis Zapardi. «Keegi pole laskumisluba palunud. Laskumissüsteemid ei tööta, ma lülitasin nad peale teie saabumist välja.»
«Siis tuli keegi luba küsimata,» märkis Roland. «Need saavad olla ainult...»
«Moana,» kähistas Zapardi äkki kohkunult. «Moana on seal.»
***
Ruumilaeva süstik suitses. Ta oligi end laskudes praktiliselt kasutamiskõlbmatuks kukkunud, ilma Lootsita ei saa maanduda, sadam ei võta sind lihtsalt vastu, ignoreerib, ei lülita sisse gravitatsioonistabilisaatorit, ei käivita ühtegi süsteemi laeva vastuvõtuks. Aga see süstik oligi nähtavasti kutsumata külaskäikudeks ehitatud, sest tema seest olevast turvakambrist väljunud kaks mees olid täiesti terved ja vigastamata.
Veel enam, nad olid heas tujus ja relvastatud. Nad vestlesid Moanaga, kui Zapardi kahe agendi saatel Laskumisplatsi ääres maa-alusest kanalist väljus.
«Moana!» karjus Zapardi.
«Issi,» hüüdis tüdruk vastu ja lehvitas. Tal ei paistnud midagi viga olevat. Isa nähes astus ta sammu meeste juurest eemale ja tahtis isale vastu joosta, kuid mustas kombinesoonis mees pani käe ta õlale ja tüdruk tardus paigale. «Oota,» sosistas ta leebelt, «sa ei saa praegu oma issi juurde minna. Lihtsalt ole natuke siin meiega ja pärast lähed, eks? Sa ei karda ju meid?»
Tüdruk ei olnud kartnud. Ta oli kartnud ainult sellepärast, et süstik nii imelikult laskus ja maha prantsatas, ta oli kartnud, et seesolijatega võis midagi halba juhtuda. Aga kui mehed välja tulid, siis ta enam ei kartnud. Nad olid teda lahkelt kõnetanud ja igasugu asju pärinud, ning Moana sai uhkelt vastata, kui palju ta Haoma asjadest teadis. Tornidest, Mügarikust ja Kodust. Ja siis oli Vinguvast Tornist sähvatanud hele valguskihk, mida Moana polnud kunagi varem näinud. Ta ütles meestele ausalt, et ei tea, mis see oli. Ära muretse, vastasid mehed. Meie teame.
Ja nüüd: «Sa ei saa praegu oma issi juurde minna!»
«Miks?» kogeles Moana ja tundis hakkab kartma.
«Kui sa lähed,» vastas mees, «juhtub kaugel Ruumis tervete maailmadega midagi väga halba. Sa ei taha ju seda?»
Moana raputas aeglaselt pead.
«Laske tüdruk lahti!» röögatas Zapardi. Neid lahutas Laskumisplatsil mõnikümmend meetrit. Agendid olid relvad välja tõmmanud, kuid said kohe aru, et terroristide haubitsate vastu nad ei saa. Mõlemal tulnukal oli seljas torujas minihaubits. Nad ei pea seda isegi kasutama, piisab ainult suunamisest objekti poole. Kõik elav muutub viivitamatult kärssavaks haisvaks lihahunnikuks.
Üks terrorist astus Zapardi ja agentide poole. Ta kõndis aeglaselt ja rahulikult, seisatas meeste ees.
«Laske mu tütar lahti!» hüüdis majakavaht veel kord. «Elajad, laske ta lahti!»
«Alhardes,» kummardas tulnuk kergelt. «Minu nimi on Alhardes. Inimese Vabastusarmee seersant. Meie vahel kehtib sõjaseisukord. Tüdruk on pantvang.»
«Laske ta lahti!» kähistas Zapardi ja agendid pidi teda kinni hoidma, et ta seersandile kallale ei sööstaks.
«Hoopis teie näikse pantvang olevat,» sõnas Roland. «Teie süstik on rusudeks. Te ei lahku siit enam.»
«Ma tean,» vastas Alhardes. «Me oleme sellega arvestanud. Te ei täitnud ultimaatumit.»
«Ultimaatumit,» sosistas Zapardi.
«Teile anti pool tundi transportlaevastiku hävitamiseks. Vastasel korral teeme seda meie. Ja kõik maardlad samuti, kogu teie infrastruktuuri.»
«Seal on inimesed!» ütles nimetu agent. «Seal on terve maailm!»
«Meil pole valikut,» vastas seersant. «Sõjaseisukord. Me tulime võitma ja meil on kiire.»
«Te pole arvesse võtnud, et Gayomard....» alustas Roland.
«Need pole läbirääkimised!» lõikas Inimese Vabastusarmee seersant. «Mul pole volitusi läbirääkimiste pidamiseks, vaid käsk ja ülesanne. Ma küsin ainult ühe korra -- kas te tahate lahingut ja surra, sest meie haubitsad on teie mängupüstolitest üle, või kõrvaldate viivitamatult orbitaalkaitse?»
«Et te hävitaksite terve maailma?»
«See oli teie otsus. Te ei täitnud ultimaatumit.»
Zapardi tajus, tajus seitsmenda või kaheksanda meelega, kuidas Roland tema selja taga hästi aeglaselt kätt liigutas. Ehk vaid millimeetreid nihkus see, kohendas end, tõmbus pingule. Ta nägi seersandi vööl lühikest kõverat pussnuga. Kahtlemata oli selline ka teisel terroristil, sellel, kes ühe käega Moanat kinni hoidis. Zapardi teadis, mis nüüd järgneb.
«Orbitaalkaitset ei saa maha võtta,» ütles Roland.
«Vale. Saab küll. Aga ma ei hakka vaidlema. Kõigepealt sureb tüdruk. Me ei tahaks seda teha, aga mis maksab üks elu terve maailma kõrval?»
Maksab küll, mõtles Zapardi. Aga kõige väärtuslikum on siin tema elu. Tema teab ainsana, kuidas kaitset maha võtta. Nii et kõigepealt sureb tema ise. Ta oli näinud seda Rolandi silmadest, teadis, et see mees ei kõhkleks tapmast. Eriti veel kui mängus on terve maailmatäis elusid. Aga võibolla sureks ta Moanaga üheaegselt. Ka seersandi kaaslane ei kõhkleks. Embleem nende käisel -- valge sisalik -- rääkis ainult ühest. See on surmarühm. Nad on valmis surema ja tapma, sinna valitaksegi juba surnuid. Neil pole enam hinge; nad on võitlejad, kes kaalutlevad ja tapavad ning surevad kui tarvis. Inimese Vabastusarmee. Võib olla näeb Moana, kuidas tema isa torkest seljatagant kokku variseb, siis lõigatakse ka tüdruku kõri läbi. Ehk tema, Zapardi, isegi jõuab veel seda näha. Siis tapetakse kaks agenti. Aga Gayomard... Gayomard jääb ellu.
«Issi,» kandus Zapardini Moana vaikne tihkumine. Teine terrorist tõmbas vöölt kõvera pussi.
«See on mõttetu,» hüüatas Roland. «Te ei võida midagi, kui tüdruku tapate.»
«Kui te ta tapate,» ütles Zapardi vaikselt, suunates oma pilgu otse seersandi silmadesse, sundides selle jäiseks ja kõnekaks, «võite tappa ka mind.»
Ta tundis enda ümber õhus jäigastumist. Agendid jätsid ühe hingetõmbe vahele. Seersant vastas ta pilgule ja selles kumas arusaamine. Nüüd, mõtles Majakavaht, nüüd tõmbab Roland taskust mürgiampulli, või mis see ka poleks. Ka julgeolekuteenistuse agendid on valmis surema.
Roland liigutas kätt.
Zapardi hüppas.
Haubitsasisin.
«Issiiiii!!!»
Zapardi lõi kukkudes pea vastu Laskumisplatsi betooni, kriimustas küünarnukid veriseks. Kui ta pead tõstis, nägi ta kärssavat lihahunnikut, mis pool hetke tagasi oli olnud agent, kelle nime ta kunagi teada ei saanud ja agent Roland. Neil polnud enam vahet. Laibakuhila taga täitis silmapiiri Gayomard, Moana käed klammerdusid Zapardi kaela ümber.
«Teil on üks minut orbitaalkaitse väljalülitamiseks,» ütles seersant. «Vastasel korral...»
«Poolteist minutit,» sõnas Zapardi. «Mul läheb tarvis poolteist minutit.»
***
Kõik üheksa Haoma asukat seisid Mügariku künkal ja vaatasid, kuid taamal laiuv hiiglasuur Gayomard hävis. Nad vaatasid aga ei näinud. Nad kõik vaatasid aga ei näinud, kuidas hukkusid sajad tuhanded inimesed, hävisid linnad. Hävis terve maailm. Siit, kaaslaselt, paistis, nagu oleks ähmased värvilaigud lõuendil iseenesest kohti vahetanud, üksteisega segunenud, natuke värelenud, võbelenud. Kuulda polnud midagi.
Nad kõik nutsid.
Paar sammu eemal seisid kaks terroristi, Inimese Vabastusarmee võitlejat. Nende ülesanne oli täidetud.
Zapardi surus tihkuvat Moanat tugevalt enda vastu. Ta ei suutnud kuidagi suruda maha tunnet, et oli just päästnud terve maailma.
***
«See on võimatu, et Laskumisplatsi töökojas pole bioterase töökoda!»
Zapardi raputas pead. «Mul pole töökoda. Mul on süstik. Ta pole küll mõeldud Ruumilaevale transporteerumiseks aga see on ainus võimalus. Kui teid siia just otsima ei tulda.»
«Neil pole aega. Aga see süstik... Kui sellel on automaatjuhtimine, saadame me selle Haomale tagasi.»
«Võite ta enda Vabastusarmeele jätta. Ja kaduge siit. Ma ei taha teid siin enam näha. Mitte sekundikski.»
«Me saadame ta siiski tagasi.»
«Pole tarvis. Meil pole niikuinii enam kuhugi minna.»
***
Minu aknast paistab Gayomard.
Ta on üüratu ja ilus, täidab kogu taevalaotuse. Räägitakse, et see on ilus planeet... Seal on palju metsa, mägesid ja orge, suured ookeanid. Aga on ka elutühjad kõrbed, rusud, varemed. Peale pommitamist purskusid vulkaanid, need, kes ei hukkunud tabamuse käes, jäid laava alla või matsid nad enda alla üle kallaste paisatud ookeanid ja tuhk.
Ma pole kunagi Gayomardil käinud, ma tahan et ta jääks mulle igaveseks meelde sellisena, nagu aknast näen, kui hommikul silmad avan. Siit aknast näen ma tervet maailma, seal all aga ehk ainult killukest maailmast.
Täna hommikul sõime me viimast korda üle pika aja koos hommikust. Mina, minu mees, keda ma ikka Mügariku- onu pojaks kutsun ja minu poeg. Õhtul lendab mu poeg ära. Lendab alla. Ta ütleb, et see on tema kohus ja ma olen temaga nõus. Iga kätepaar on kallis, et uuesti üles ehitada linnad ja kaevandused, taastada kosmodroom, luu võimalused eluks. Lõpuks on ju Gayomard terve maailm ja oleks inetu lasta tal niiviisi rusudes seista. Ka Vabastusarmeel on toorainet tarvis. Päeval käisime me isa haual ja panime sinna mõned Neljakümne Jänese aasalt murtud lilled. Minu poeg mäletab teda ähmaselt, sest isa ei elanud kaua. Ilmselt ongi raske kaua elada, kui sul on terve hävitatud maailma pärast südant valutada. Ta ei rääkinud oma valust kunagi aga me kõik teadsime, kuidas see teda hävitab ja sööb. Mitte keegi meist ei teinud talle iial etteheiteid ja mina olin ju viimane, kes seda saanuks teha. Ma sain varakult aru, et ainult minu lähedus võib isa valu kuidagi leevendada ja sellepärast ma ei lahkunudki kunagi Haomalt. Tal oli tarvis oma väikest Moanat, et teada, et oli toiminud õigesti. Ta ei küsinud minult kunagi, mida ma arvasin, kui nägin haljast terast oma kaela lähedal ja tundsin õlal raudse käe pigistust. Ta ei küsinud aga ma oleksin talle öelnud, et minu jaoks oli terve maailm siin Haomal, oma isa juures. Ma poleks talle iialgi andestanud, kui ta oleks lasknud ennast tappa. Ja mind.
Mitte kunagi ei oleks.
Me panime isa hauale Neljakümne Jänese aasalt murtud õied ja siis ma kallistasin Gayomardi ja soovisin talle head teed. Ta ütles, et tuleb kindlasti tagasi ja ma usun teda.