Eelkäija

 

 

Laitmatult valgel laual lebas kahel plastiktoel mitmesuguste ekraanide ning lahtiste juhtmetega käsivarrele kinnituv seade. Värviliste kaablite vikerkaar jooksis seadmest laua teises otsas oleva konsoolini, mille ekraan näitas mitut ühesugust ikooni. Vasakult esimene ikoon plinkis aeglaselt, heites üle laua nõrka valgust. Sõrm sirutus ettevaatlikult ning uitles ikooni kohal enne sellele vajutamist. Nähtamatust kõlarist kostis märguheli. “Alustan taasesitust.”

 

Kõlaritest paiskus välja staatikaprahvatus, mis vaibus raskeks hingeldamiseks.

 

“Oh issand. Kas see töötab? Tuled vilguvad, tuleb loota.” Rääkiv mees köhis mõne hetke. “Issand... eee... Mu nimi on Duncan Godwineson. Kaubalaeva Samarra nooreminsener. Ja, eem, ma arvan, et olen ainus ellujääja. Kas keegi kuuleb mind? On see saatel?” On kuulda, et Duncan lööb seadet, enne kui teda tabab järgmine köhahoog. “Ah, pagan, mu käsi valutab...” Salvestis lõpeb varsti pärast seda.

 

Esimene ikoon tuhmus, samal ajal kui teine hakkas helendama ja plinkima. Sõrm aktiveeris selle ning Duncani hääl täitis taas ruumi. “Nojah, ma ei tea päriselt, kuidas need asjad töötavad, aga nagu ma aru saan, siis see personaalne kasutajaliides ei saada ega võta vastu. Ma ei tea, kas asi oli kokkupõrkes, radiatsioonis või ma lihtsalt ei leia õiget nuppu, aga ma olen levist väljas. Ja üksi. Ma olen siiski üsna kindel, et see asi salvestab, nii et vähemalt saan ma edasi anda oma loo sellest, mis Samarral juhtus.” Järgnes mõni hetk kerget hingamist. “Vähemalt saan end iseendaga rääkides veidi aega lõbustada.”

 

“Ma arvan, et kõige sobivam on alustada algusest. Ma liitusin kaubalaeva Samarra meeskonnaga Asuuri jaamas Alpa Circinil, vastates sadamas kapten Gerhardti kuulutusele. Eesmärgiks oli aidata kohale toimetada 2000 tonni tehneetsiumi, mis pidi minema Progenitori süsteemi, täpsemalt Euroopa kolooniasse. Mind palgati seetõttu, et mul oli varasemaid kogemusi prootonajamitega ning peainsener tunnistas, et minu teadmised elektronvälja hoidmisest on suuremad kui tema enda omad. Samarra jõuseade hakkas vananema ning ta tahtis olla kindel, et see oleks mitmeaastaseks reisiks ohutu.” Duncan ohkas raskelt. “Robert Newland. Peainseneri nimi oli Robert Newland. Ma olen üsna kindel, et ta ei pääsenud laevalt elusana, mistõttu peaksid kõik teadma, et ta oli hea mees.” Kostis fooliumi krõbinat ja mälumist, enne kui Duncan jätkas. “Esimesed paar aastat läks reis hästi. Ma sain kapteni ja meeskonnaga üsna kenasti läbi. Ma veetsin palju aega peaga stabiliseerimisväljadele ohtlikult lähedal. Mitte seetõttu, et mulle poleks ülejäänud meeskond meeldinud, vaid noh, ma olin alati rohkem huvitatud manööveragregaadi tööst kui inimestega aja veetmisest. Bob suutis mind vahetevahel oma iganädalasele pokkerimängule vedada.” Kõlarist kostis itsitamist. “Olgu salvestisel kinnitatud, et ma olen kohutav pokkerimängija ja kahtlustan, et see oligi nende korduvate kutsete põhjus.”

 

Duncani hääl muutus tõsisemaks. “Reisi ajal kohtusin kellegi Brita Rudenscholdi – tekimadrusega. Ma ei tea, millal ta meeskonnaga liitus, aga ta oli minust suuremgi introvert, mis on tähelepanuväärne. Kui ta parasjagu ei töötanud ega söönud, veetis ta peaaegu kogu aja oma kajutis.” Tekkis tajutav paus. “Ta meeldis mulle ja ma andsin endast parima, et temaga sõbruneda. Ma ei tea. Võib-olla olin ma üksildane või ehk arvasin, et minusugusega oleks tal lihtsam suhelda. Mind ei saatnud selles eriline edu, kuniks sain teada, et ta on suur lugemishuviline ja ma jagasin temaga oma failikogu. Ma arvan, et veel ei olnud aeg pulmaplaane pidada, aga ta tervitas mind, kui me koridorides teineteisest möödusime. Sellest piisas. Või nii ma vähemalt arvasin.”

 

Ta oigas kergelt. “Ma arvan, et lõpetan siinkohal. Esmaabikomplektist saadud valuvaigistite toime hakkab kaduma ning käe paikasaamine võttis palju energiat. Püüan puhata. Eem. Godwineson, side lõpp?”

 

Kolmandale ikoonile vajutati juba enne, kui see helendama hakkas. See helkis ühtlaselt ning Duncani hääl jätkas.

 

“Siin Duncan Godwineson, päev... ma ei tea, kas see siinses maailmas kehtib, aga kui püüda arvata, ütleksin, et möödunud on 48 tundi. Nii et tinglikult on kolmas päev. Seega jah, ma sõin kerge hommikusöögi, mis koosnes valguratsiooni vasakpoolest kolmandikust. Ma ootan kindlalt lõunasööki. See keskmine osa on hoopis teine asi. Positiivsest rääkides suutsin ma siinsete nappide vahenditega veepuhasti ära parandada, seega pole veega muret, kuniks ma liiga palju ei mõtle, kust see tuleb.”

 

Mõne hetke jooksul kostis kõlarist koputav heli. “Niisiis. Kuhu ma oma... tunnistusega jäingi? Nii võib seda vast nimetada? Nii et jah, me olime teel Progenitori süsteemi poole, täpsemalt Proxima Centauri B kaudu, et kasutada planeedi gravitatsiooni kursi korrigeerimiseks ja kiiruse lisamiseks. Ma jälgisin parasjagu mootoriruumis stabiliseerimisvälja, kui Brita sisenes. See üllatas mind, kuna minu teada ei olnud ta seal enne käinud. Ma arvasin totralt, et ta on seal minu pärast. Läksin tema juurde, jättes elektronseadme katte lahti. Taas totralt. Kuigi see ei vastanud reeglitele, meeldis mulle jätta võimsustaseme reguleerimise ajaks elektroniohje avatuks. See kõlab hullumeelselt, aga ma vannun, et kuulsin sealt laulu. Noh, Brita näis minu seal olemisest üllatunud. Noh, igatahes eeldan seda, sest ta virutas teraslatiga mu pea suunas. Ma suutsin sellest paari millimeetri jagu kõrvale põigata ja latist tagasiteel kinni haarata.”

 

Duncan ohkas sügavalt, seda saatis sahin. “Ma proovisin selle talt ära võtta, aga ta lõi mind munadesse. Pole mõtet mainidagi, et kukkusin pikali. Valust hoolimata suutsin veel krooksatada “miks?”. Ma tahtsin küsida, miks ta mind ründas, aga arvan, et ta vastas oma järgnevate tegevuste kohta. Ta ütles: “Kõik oli eksitus,” enne kui heitis teraslati stabiliseerimisvälja.”

 

Peaaegu minutiks oli ainus heli taustal kostev kopsimine.

 

“Ma ei kuulnud neid laulmas, aga peate uskuma, et nad karjusid. Ma võiksin alustada pikka tehnilist selgitust sellest, mis juhtus, aga piisab sellest, kui öelda, et prootonajam sai ülekoormuse ning lahvatas leekidesse, kuid mitte enne seda, kui saatis voolulaine kümme tekki kõrgemal olevasse energiajaama, mis peagi plahvatas. Kui ma üles vaatasin, oli Brita kadunud koos ruumi poole vaheseinaga. Valust hoolimata suutsin ma jõuda ühte päästekapslisse. Puhas õnn, et need olid mootoritega samas sektsioonis. Ma kinnitasin end kapslisse ning sööstsin eemale Samarrast, mida ma nägin kapsli väikesest illuminaatorist tükkideks lagunemas. Ühtki teist kapslit enne mu atmosfääri sisenemist ning turbulentsi mõjul teadvuse kaotamist laevalt ei põgenenud. Ma ärkasin veidi hiljem oma praeguses asukohas, käsi puruks ja täiesti üksi.”

 

Duncani hääl muutus karmimaks. “Brita Rudenschold tappis 57 ülejäänud meeskonnaliiget ja hävitas kaubalaeva Samarra. Ta on mõrvar.” Möödus mõni hetk. “Huvitav, kas ta teab, et Proxima Centauri B oli kvarkpommi põhiline testimiskoht. Planeet, mis koosneb kivist ja gammakiirgusest. Kas on paremat kohta oma pattude peitmiseks?” Edasist vaikust rõhutas tampiv heli, mis hetke pärast mitu korda kordus. “Niisiis, see oli ainsa pääsenu lugu Samarrale kõlanud hingekellast. Lugu, mille saatuseks on eetrisse hajumine.” Mõni hetk vaikust. “Noh, nüüd, kui ma olen ennast masendusse ajanud, lõpetan selle salvestise. Kui on veel uudiseid, annan teile teada, kes te ka poleks. Loodetavasti on see ühe õnnetu inseneri imeline ja ebatõenäoline pääsemine planeedilt, mis koosneb erinevatest põrguringidest. Godwineson, side lõpp.”

 

Neljas ikoon andis märku loo jätkumisest. Käsi sirutus välja ning kõlaritest kostis sireen, mis pani Duncani karjuma, et teda kuulda oleks.

 

“Olgu, halvad uudised. Ma olen kindel, et te kuulete neid vahvaid alarme, mis praegu kõlavad. Ma ei tea, kas asi oli kokkupõrkes või radiatsiooni söövitavas mõjus, aga kapsli tihendid on katki ja omajagu saastet pääseb siia sisse. See tähendab... noh, ma kas jään siia ja hukkun või lähen välja paremat varjupaika otsima ja hukkun.” Alarm jätkus taustal. “Tõsiasi, et ma ei suuda välja mõelda, kuidas see pagana alarm välja lülitada, on asja minu jaoks otsustanud. Ma võin sellel jumalast hüljatud planeedil oma otsa leida, aga vähemalt ma ei sure närvi aetult. Olgu, ma olen selga pannud päästeülikonna ning ülejäänud toidupakid ja vee kaasavõtmiseks valmis pannud. See oli omaette ime, kuidas seda ühe käega teha. Selle hapnikuseade paistab toimivat. Veepuhasti ei mahu kotti ja igatahes ei saa ma ühe terve käega seda ja selle akut korraga kanda. Ma võtan püstoli ja laskemoona endaga kaasa. Mitte et ma plaaniks kedagi siin planeedil kohata, aga noh, radiatsioonitõbi võib olla... vastik. Olgu, pole mõtet sellega rohkem viivitada.”

 

Peagi kostis koos alarmiga metalli kõlinat ja Duncani ähkimise helisid. Oli kuulda valju sisinat. Mõne hetke pärast kostis kolksatus ja alarm vaikis. Võis kuulda õrna mulla krudinat jalgade all.

 

“Oh, vau.” Möödus mõni hetk. “Ükskõik. kes seda kuuleb, pean ütlema, et te jääte ilma toredast vaatepildist. Ma arvan, et see on radiatsioonist, aga virmalised taevas on... hämmastavad. Lillad, sinised, roosad, ja ma võin vanduda, et on veel mõned värvid, mida ma kunagi näinud pole. Ma tahaks, et teiegi siin oleksite. Godwineson, side lõpp.”

 

Viimane ikoon süttis ja plinkis. Käsi kordas oma eelmisi tegevusi, vajutades nuppu, et kuulda, kuidas lugu lõpeb.

 

Raske hingamine täitis toa, iga paari hingetõmbe järel kähisedes ja köhides. Duncani hääl oli vaevu valjem sosinast. “See on ilmselt mu viimane salvestis. Ja mu viimased tunnid. Ma rändasin mõne päeva, enne kui suutsin leida koopa, kus varjuda. Radiatsioon on siin talutaval tasemel, aga väljas oldud aeg on mu hoolimata päästeülikonnast ära kurnanud. Esimesel õhtul oli lihtsalt valu. Tundus, nagu kogu mu keha põleks. Mõtlesin, et annan sellest samal ajal teada, aga see oleks olnud lihtsalt mitu tundi karjumist. See vaibus järgmisel päeval, aga ma arvan, et see tähendab mu närvide ja valuretseptorite ülesütlemist. Mõningane kergendus seegi.” Kostis sahinat ja ähkimine valjenes. “Mind ei päästeta -- isegi kui nad leiavad mingi ime läbi päästekapsli, olen ma piisavalt kaugel nii sügavas koopas, et tõenäosus on lõpmatult väike astronoomilises astmes. Seega, kui ma midagi välja ei mõtle, on see meie hüvastijätt, kes iganes seda ka ei kuuleks. Pidage mind meeles. Godwineson, side lõpp.”

 

Viimane ikoon tuhmus, samal ajal kui sünteesitud naishääl ütles kõlarist: “See salvestis leiti Johnson Dynamicsi personaalselt kasutajaliideselt ühena vähestest asjadest, mis on galaktikast tervena leitud. See objekt on leitud Poxicentilt koos teiste artefaktidega, mille hulka kuulub ka püstol, milles on säilinud suurem osa oma laskemoonast, kohast, mida nimetatakse Godwinesoni arheoloogiliseks leiukohaks. See leid on oluline, et mõtestada meie arusaamu tähtedevahelise reisimise metoodikast ja ohtudest otsetõukeajastu algusajast kuni keskpaigani. Palun külastage täiendava teabe saamiseks ülejäänud näitust ning kinosaali, et tutvuda uudse andmekogumismeetodiga.”

 

Väike poiss, mitte vanem kui 10-aastane, põrnitses hetkeks seadet. Ümbrust vaadates märkas ta, et ülejäänud klass oli tegevuses teiste väljapanekutega, mille hulka kuulus ka mudel mehest, kes kõnnib päästeülikonnas. Vaadates uuesti seadet, sirutas ta end ja vajutas jälle esimest ikooni. “Alustan taasesitust.”

 

“Oh issand. Kas see töötab? Tuled vilguvad, tuleb loota. Issand... eee... Mu nimi on Duncan Godwineson”.