Üks
Hakkas parasjagu koitma. Oktoobrilõpu päikese esimesed kahvatud kiired panid puude ladvad helkima. Tähed selges taevas olid juba tuhmuda jõudnud. Oli väga vaikne. Isegi eemalt autoteelt ei olnud veel kohisema hakanud varajaste tööletõttajate liiklusvoog. Seda külma õhuga koos autoaknast tulvavat vaikust oligi ta kuulatanud, enne kui alustas. Ta oli akna lahti hoidnud, et aknad ei läheks uduseks, et ei torkaks silma, kui keegi peakski mööduma. Aga jah, selle surnud tunniga oligi ta arvestanud. Aega oli varutud piisavalt, nii oligi plaanitud.
Kostis jahtuva automootori naksumist. Raadiot ei olnud ta üldse mängima pannud, et tähelepanu ei hajuks. Keskendumine on soovitud tulemuste saavutamisel tähtis, lausa määrav, oli ta jätkuvalt veendunud. Seni oli see põhimõte talle ka üldist turvatunnet pakkunud. Ja seda oli ta teistelegi üritanud edasi anda, enamasti mitte eriti edukalt. Inimeselt lihtsalt ongi sellised hajuvad.
Ta köhatas, päästis turvavöö lahti. Kostis tume mütsatus, kui ta pagasiluugi avas. Siis lükkas tasakesi juhiukse pärani. Ikka veel polnud midagi kuulda – ei tuult, ei linde. Ja mis kõige tähtsam – ikka veel ei ühtki inimest. Astus välja, sirutas pikast istumisest kangeks jäänud selga, tõmbas kindad kätte. Labidat polnud vaja otsima hakata, see oli tal juba siis presenditüki alla jäetud, kui ta üle-eelmisel õhtupoolikul siin kaevas. Ta eelistas võimalusel alati harjumuspärast lühikest labidat. Praeguse töö jaoks poleks pikk eraisikulabidas sobinudki. Seda on raske peita, oma labidaga saab kasvõi lamades kaevata – ei torka silma, pole sihtmärk. Liiatigi oli pinnas eelnevalt juba niigi teiste poolt läbi kaevatud.
Üleeile oli ta auto tüki maad eemale, korrusmajade vahele parkinud ja jala tulnud. Kotis vaid kokkupandav labidas ja kaitsevärvi koormakate, 2x3 meetrit, see kõige universaalsem. Ei midagi kahtlast, kõik mahtus keskmisse üleõlakotti. Koormakate on katmiseks, aga ka varjamiseks, ja ka tähelepanu hajutamiseks, oli ta ka väljaõpetel korduvalt soovitanud. Kotis olid ka töökindad, ei midagi silmatorkavat. Kinnasteta ei saa, sest käsi pole enamasti kuskil pesta. Ja käsi peab üldse kaitsma, seda rõhutas ta ka igal vajalikul puhul.
Peab nentima, et kaevamine oli läinud kenasti, pingevabalt. Aeg oli valitud õhtupoolikune, siis on liikvel vaid üksikud inimesed. Kohalikke töömehi polnud vaja peljata, nende päev oli juba läbi mis läbi. Ta oli juba varem käinud objektiga tutvumas, rekognosteerimas, kui erialast sõna kasutada. Siis nägi ta poole viie paiku töömehi lõpetamas ning valge kaubikuga lahkumas. Siis ongi paras alustada, otsustas ta. Liiga hiline kohmitsemine võib kahtlane paista. Ja kaameraid – neid seal äärealal ei leidnud ta ühegi posti otsas, ehkki otsis südame rahustuseks üsna suure ala läbi.
Muidugi, kaevata oleks saanud ka näiteks saja kilomeetri kaugusel sügava metsa vahel. Aga ta tahtis kindla peale minna. Ega ei või ju kunagi teada, et olgu või veerand sajandi pärast ei asuta just toda metsatukka kasutama uue elurajooni või siis eksklusiivse ökoresidentsi rajamiseks. Siis oleks võinud asi hakata hargnema. Ta armastas kindlus ega tahtnud end vaevata end järgnevad aastakümned kõigi tolle piirkonna detailplaneeringute ning kinnisvara arendamise ning teedeehitamise kavadega kursis hoidmisega. Lihtne on juhtuma, et just see ainus jääb mingil põhjusel märkamata. Ja ta ise ju alles parimas meheeas, palju aastaid veel ees. Tõesti, praegune paik oli selliseks puhuks palju kindlam. Ja tundus õigem ka. Ning keegi teine ei hakka selles kohas uuesti kaevama vähemalt inimpõlve, tihti ka mitme vältel. Ning siin oli hea ligidal käia, kui rahutus peaks hinge pugema hakkama.
Nii oligi ta üleeile, esimesel kaevepäeval, pärjad ja lilled kõrvalplatsile tõstnud – seal ei torganud need samasuguste seas silma. Ja kühveldanud värskest künkast omasuguste reas kõige pealmise osa samasse kõrvale uueks piklikuks künkaks. Siis sättis lilled-pärjad tagasi. Nii jäi mulje, nagu olekski küngas puutumatult omal kohal. Samas aga tekkis küngaste ritta tühi koht, kuhu sai uut kaevist tegema hakata, ilma et see oleks kellelegi veider tundunud. Isegi sellele, kes oleks oma värskele platsile asju seadma tulnud. Ka too poleks märganud, et koht on kaks meetrit nihkunud. Muid käijaid seal aga polnud, edasi oli juba võpsik.
Siis oli ta edasi kaevanud, seal, kus pinnas oli hea pehme, liivane muld alles äsja tagasi tõstetud. Inimesi polnud eriti kedagi näha, ainult eemal toimetas üks vanapaar oma platsil. Ilus puhas töö, ei lõhnanud isegi mulla järgi, ehkki hiljuti oli sadanud.
Kui umbes meeter oli kaevatud, ta lõpetas. Sellest piisab, sügavam aga püüaks liialt pilku. Klassikalist võtet – kaevata veel ootel süvendi põhja lisameeter – ei saanud siin rakendada, sest põhjavesi oli tüütult kõrgel ja kipus spetsiifiliselt haisema. Torkab lausa ninna, rehkendas ta, kõige peale tuleb mõelda, kordas veelkord endamisi ning noogutaks kinnituseks. Siis silus ta kõik oma tegevuse jäljed, kattis madalat august välja tõstetud mulla kuhja presendiga, pistis labida selle serva alla. Astus murusele teepeenrale. Kui keegi hakkab imestama, mida siin tehtud on, äratab rohkem huvi kaetud küngas kui suhteliselt madal auk selle kõrval, oli ta kaalutlenud. Mullakuhjasid kaetakse ju ikka kilega, et märjaks ei sajaks. Seda enamasti küll eramute aedades, aga vajaliku tajulühise vaataja peas tekitab vaatepilt sellest hoolimata, oli ta veendunud.
See oli üleeile. Et kindel olla, käis ta veel eile õhtupoolikul vaatamas, ega tema seni anonüümne ja ilma nähtava eesmärgita tegevus polnud kellegi huvi äratanud. Tuli autoga, parkis eemal, möödus hoogu maha võtmata. Kõik oli korras, kõik oli valmis, kellegi jalajälgi polnud juurde tekkinud keegi polnud tema kaevetöid uudistamas käinud. Äkki ikka keegi nägi, äkki käis hiljem uurimas – selline tugeva hoobina päikesepõimikusse mõjuv külma ja kuuma hoog tabas teda alles hiljem, järgmise päeva pärastlõunal, kui veelkord kõik mõttes üle kontrollis.
Aga ei – selline asjadekäik oleks liiga keeruline. See, et keegi vaatab, näeb, mõtestab, aga ei reageeri. Liiatigi oli ta ju oma tagasihoidliku, et mitte öelda silmatorkamatu, palju, ka pikki pakke mahutava universaalkerega valge pruugitud „Škoda“ autonumbrid maskeerinud loetamatuks. Ta oli need külmal koidikul enne liikumahakkamist katnud mullikilega. Isegi paari meetri pealt vaadates jääb mulje, et number on vist porine. Ning ka ameti- ja eratelefoni välja lülitanud. Nagu ka kõigil eelmistel kordadel, kui ta sealkandis toimetas.
Kaks
See oli ehmatus tuli alles õhtul. Nüüd oli alles koidik, kõige kriitilisemad hetked veel ees. Eelneva kaevamise ja katmisega oli ta viinud operatsiooni kõige tundlikuma osa kestvuse miinimumini. Talle meeldis planeerida, kõik läbi arvestada, see tundus talle endale üks tema tugevusi. Kui ta autoga ligemale tagurdas, tegi ta pausi. Avas ukse, kedagi ei paistnud. Oli ikka veel väga vaikne.
Võttis kuhjalt koormakatte, laotas selle auto pära juurde. „Škodal“ oli eelis, mis ka muul ajal, majandusasju ajades, oli plussiks – pagasiruumi sai suureks teha, kui istmed alla lasta. Seal oli ruumi kõigele tarvilikule. Ta tõmbas kõrvale teise, suurema koormakatte, mis pidi tema veoseid varjama kõrvaliste pilkude eest. Lisaks pikale, hermeetiliselt pakitud pambule oli seal ka suur joogiveepudel ning kastekann. Need asjad oli ta ostnud sularaha eest ehituspoest, kui häirivast vahejuhtumist oli saanud kaalumise järel saanud lahendust omav ülesanne. Vaja ainult planeerida. Siis oli ta ostnud ka suured rullid mullikilet ja kleepkilet, millega sai kookoni jäigaks ning, mis veelgi olulisem, hermeetiliseks mähkida. Koormakattesse keeratud paki tõi maja alla garaaži pargitud autosse alles siis, kui otsustavat faasi jaoks välja sõitis. Keegi ei saanud näha, ta oli selles, äsja valminud kolmekorruselises majas esimene ja seni ainus asukas. Eramajad olid eemal, sinna ei paistnud tumedat jopet ning ilmetut soni kandev siluett kuidagi ära. Liiatigi polnud uusarenduse krundil veel tänavavalgustust sissegi lülitatud.
Nüüd siis, kõige otsustavamad, kriitilised hetked. Ta libistas nüüd pikliku paki presendile, see oli üsna raske, auto kerkis veidi. Vajutas pagasiluugi vaikse klõpsatusega kinni. Kõik oli ikka veel vaikne. Ta oli end juba mitu päeva pingsalt jälginud – ei mingeid segavaid emotsioone, klaar horisont.
Vedas siis presendi nurkadest kinni hoides paki auguservale, veeretas kohe auku. Sättis otseks, maskeeris hetkeks presendiga. Siis tõstis lilled oma libakünkalt naabrite juurde, kus niigi lilli ees, keegi ei märka muutust. Haaras sujuva liigutusega labida ning kühveldas auku kõigepealt selle niiöelda lisakuhja, siis kohe selle järel ebakünka. Patsutas siledaks, heitis labida kõrvale, pani lilled tagasi. Pani ka poolpõlenud küünlad tagasi. Taastatud küngas paistis vaid tema väga uurivale pilgule naabruse omadest vaevumärgatavalt kõrgem. Paus, väike pingelangus. Voltis mõlemad koormakatted kokku ning pani taha põrandale. Võttis samast kastekannu, kallas sinna pudeli tühjaks. Viis liitrit, sellest piisab, oli ta juba enne rehkendanud. Kastis künka ja lilled mõõdukalt üle – nagu oleks kõik püsinud puutumatuna juba läinudkolmapäevasest vihmahoost. Ikka oli kõik vaikne.
Istus autosse, pani kastekannu kõrvalistme ette jalgade juurde, keeras süütevõtit. Mootor käivitus pikemata, diiselmootor on kindel värk. Üks töö jälle tehtud, märkis ta endamisi. Linna sõitis ta kauge kaarega, läbi suure elurajooni, sulandus oma ilmetu valge autoga magistraalil hoogu koguvasse tööletõttajate kolonni. Ilmetute autode roolis ainult uimased ja tülpinud näod, veniv, kesklinnas korduvalt valgusfooride taha takerduv igav mass. Ei keskendatust, ei planeerimist. Tema pole nagu nemad, tema kiiks on tema tugevus, muigas ta põgusalt.
Enne kui teises linnaservas kodu poole pööras, tegi peatuse turu aia taga, tõstis kastekannu samasse rohu sisse – seda polnud tal enam vaja, kes leiab, see rõõmustab. Keegi ikka leiab, ei hakka aga seda kellelgi kuulutama. Tõmbas ka kiled numbrimärkidelt maha. Siis võttis kindad käest ja viskas taha, koormakatete kõrvale.
Rohu peale jäänud labidas ei meenunud talle ei siis, kui ta koju jõudis, ega ka veidi hiljem õhtupoole, kui tollest pealelõunasest paanikahoost – ehk ikka keegi nägi teda – juba toibunud oli.
Kursantide poolt kingitud pühendusega labidas, mis oli tal aastaid igaks juhuks auto pagasiruumis kõlksunud, meenus talle alles siis, kui SP-tähti kandvate kiivrite ja käesidemetega sõjaväepolitseinikud ta ukse taga kella andsid. Tolleks hetkeks, mil katkes ta seni edukas teenistuskäik, oli pioneeriväe instruktor, vanemveebel Kristjan Terav oma laitmatust planeerimisest saanud rahulolu tunda tervelt kolm puhkusenädalat.
Kolm
Väljavõte Margit S. toimikust: pideva kohutusliku lojaalsusmonitooringu salvestuse transkriptsioon.
Kohtumise teine osapool (***) on pideva kontrolli all, lekkeid pole. Salvestuskoht nr 23 (*** pubi), aeg: 14. detsember.
„No, kuule nüüd! Kuidas sa mõtled, et need tüübid siia meie juurde satuvad? Et tulevad taldrikuga? Nagu filmis? Või lausa raketiga? Ei, Einsteinist pole veel keegi mööda saanud, valguse kiirusest ka. Ning selle kvantasjani võib veel sajandeid minna. Ainus, mis toidab ja aitab, on minna vanal heal moel, külg ees, läbi pilu. Siis saab kohe. Eks mõnel on aimu olnud sellisest võimalusest juba üsna tükk aega, paljud on sellistest asjadest unistanud. Inimene ei taha ju kükitada oma urus teadmisega, et naabrite juurde jõudmiseks kuluks ilmselt kümneid tuhandeid aastaid, vähemalt. Leidlik vaim otsib igalt poolt. Neid õigeid kohti on aga meil siin maakerakese peal raske leida. Ja siis on ka vaja õigesti läheneda, õiget nippi teada. Sealt, ei tea kust, on ilmselt üsna palju kordi siia tuldud, aga vist ka üsna ruttu tagasi läinud. Enamasti, loodame.
Muidugi, veider, et neid juhuseid kokku nii vähe on olnud, veider kõigi nende aegade jooksul. Aga maa peal pole asjal õigesti sabast kinni saadud. Kohti on raske tabada, need vaid lühikest aega lahti, õiged loitsud on aga ununenud, eheh.
Noh, aga see on meie pool kilet või kelmet või aegruumi piiri, nagu nüüd öeldakse. Miks peaks aga arvama, et see ainult üht pidi töötab, igatahes, me kõik loodame, et saab ka sinna, ei tea kuhu, minna. Ja kui hästi läheb, siis ka täpsemalt sättida. See oleks ikka eriti vägev, tuumapomm on selle kõrval ikka poisike. Kui dessandiks kasutada, nagu pagunitega mehed unistavad. Muud unistajad aga loodavad helgemaid asju – tehnoloogiat, huvitavaid kohtumisi, igavest elu meie igava elu asemel.
No siis praktilised ameeriklased püüdsid huupi otsimise ja loitsimise asemel teadusega, proovisid üsna mitu korda Kuu peal, seal olla aegruumi kude hõredam, aga ei tulnud ka hulga katsete peale välja. Venelased vaatasid küüsi närides pealt, nende enda raketivärk lõppes seal, kus oli Werner von Brauni diplomitöö viimane lehekülg – vonn oli edaspidises ameeriklaste palgalehel.
Ega sellest valjult räägitud, sosistati, aga ameeriklased proovisid järjest kolmes arvatavalt hõredamas kohas. Avalikkuses käis jutt, et tavaline maa kaaslase uurimine. Aga midagi jäi ikka puudu. Eks venelased üritasid samal ajal mehitamata kuukulguritega, aga ilma inimese kohaloluta asi vist ikka ei toimi. Neil oli juba Djatlovi kuru intsidendist peale hammas verel, aimdus käes, kuhupoole vaadata. Aga maa peal pole neid kohti uuemal ajal rohkem leitud. Djatlov vist varises ka kokku.
Niisiis – pilgud Kuule.
Kolmandal korral aga juhtus ameeriklastel Kuul lõpuks midagi hullu, sellest pole sõnagi avaldatud. Nad pakkisid oma kaamerad ja kivid kiiresti kokku ning rohkem enam keegi tagasi ei läinud. Kuuauto, millel olid vastavad seadmed peal, pargib Taurus-Littrowi orus siiani, 1972. aastast. Viis valget laborihiirt jäid ka kadunuks. Inimesed tulid kõik küll tagasi, aga mõned väljaanded kirjutasid, et orbiidile jäänud mees olla jumalat näinud. Mis seal üldse juhtus, meie siin ei tea. Ega räägi ka. Isegi mitte omade keskel, ainult sulle, nii on lubatud, aga salvestus käib kogu aeg, ära unusta. Igatahes, enam ei julgetud seda teed katsetada. Kõik see kõlab nüüd nagu järjekordne vandenõuteooria, eks ole. Kuid see asi siin on päris, kinnitan sulle.
Vahepeal on üritatud veel uurida, kas Marsil ka selliseid kohti võiks olla, aga vist pole, tiksutavad nende satelliitide ja kulguritega niisama, tavalist planeediuurimist. Nüüd lubasid ameeriklased Kuule tagasi minna, aga miski tuleb kogu aeg vahele. Neil seal lõunapoolusel, igavese pimedusega kraatris, kohtki valmis vaadatud. Samas on hiinlastel kulgur juba kohal, lausa tagaküljel. Mis nad seal on näinud, kes teab. Hiinlane ju ei räägi kunagi, tuleb vaid sellist poolgeoloogilist juttu. Aga mine tea, viimasel ajal on nad üsna väge täis läinud.
Olgu, ma võiks sellest veel kaua rääkida, mälu on mul nagu internetil – ei unusta, ei andesta, ei jäta vahele. Ainult hääl hakkab kähedaks jääma.
Väljavõtte lõpp.
Neli
Väljavõte Margit S. toimikust, aeg: 26. detsember.
„Vahepeal on juhtuma hakanud, tõega! Ole nüüd, las ma räägin sulle! Muidu pean kogu aeg vait olema, kellegagi ei tohi neist asjadest rääkida, kuula siis sina. Ja ole tasa, ajad mul mõttelõnga sassi! Ma ikka sellest Terava korteri asjast räägin.
Eks vist läbi aegade on usutud, et hullud ja seestunud on täidetud kurjast vaimust. Igas ilmanurgas on arusaamatutest jõletistest juttu olnud, ma olen hulga X-dokumente lugenud: olgu Amazonase selvades Kurupuri, Walesis õudne metssiga Twrch Trwyth, meil olgu või Libahunt – igal rahval oma, igal rahval neid palju. Inimesekujulisi on ka, et sellised ebasurnud. Ja ma ei räägi moodsatest kinozombidest, räägime ikka päris asjast.
Hiljem rahustas psühhiaatria ja farmakoloogia areng inimesed maha, aga ilmasjata. Sealt tulebki otsida, ütlen ma, nende seast. Ega veebel Terav ju asjast midagi teadnud, aga reaktsioonid on tal laitmatud. Kui ikka järsku tema enda elutoas see vilavate silmadega röökiv tibi, tema hiljuti ootamatult surnult leitud pruut, teda oma elutoas ründas, siis käis asi kiiresti. Lorupi tuhatoosiga ja jutul lõpp. Siis peitis ilusti ära, sest ta ei tahtnud politseiga sekeldusi. Eks tõesta, et tegu oli hädakaitsega ja surnuist ülestõusmisega. Eelmisest kadunukesest vaid tuhaurn kapi peal.
Tema õnnetuseks, aga meie õnneks, leidus tähelepanelik, kes leidis tema nimega labida ja paljastas salamatuse. Ja kui Teravale järgi tuldi, siis oli ehmatus muidugi suur. Labidamees tunnistas võmmidele üles, et lõi Merilynil oma elutoas pea lõhki. Mitte küll päise päeva ajal, vaid õhtul, uudiste ajal. Seljas sama kleit, milles ta oli samast elutoast surnuna leitud. Lahangut ei tehtud, hinnati massiivseks infarktiks. Terav ise oli pikemalt ära. Siilil, õppusel. Jah, mees võis nüüd ikka tõsiselt ehmatada, ega teda süüdistada saa. Lugu oli ju üks kord lõpetatud, pika laua taga istutud. Aga mis sa teed - nendega sealt teiselt poolt vahel läheb nii, et pole seda sondi korralikult tööle saadud, ütlevad meie omad.
Meie mees kohtumeditsiini laboris hoiab kõigil kahtlastel kadunukestel silma peal, võttis limaproovi, näh, jälle üks! Aga seekord saime asjal sabast õigesti kinni. Noh, me korraldasime nii, et Terav pandi mõneks ajaks rohelise plangu taha, siis saadeti erru ja võeti vaikimisallkiri. Siis paar kuud hiljem otsisime ta üles, kössitas oma pooltühja korteri köögis, tuppa ei julgenud minna, väljas käis ainult saia järel. Oli üsna otsa lõppenud. Meil kulus ikka tükk aega ja palju toimikuid ette näidata, et tal see värin seest ära läheks. Kui me olime talle morgis jää peale pandud kadunukest lähemalt näidanud, siis jõudis talle lõpuks ikka kohale, et ta polnud ikkagi inimest tapnud. Oh seda suurt kergendust! Au talle. Aga eks närv vedas alguses alt, ja nii salakavalalt, et ta ise arvas, et on marurahulik.
Noh, kui ta maha oli rahunenud, sai temaga hakata ikka tõsisemat juttu ka ajama. Nüüd on meil lõpuks ometi üks õige portaal olemas, otse keset tema tuba. Miks just selles uues majas, miks kolmandal korrusel – ehk targemad pead oskavad selle kunagi ka välja rehkendada. Nüüd on mees meie palgal, elab ise kõrvalkorteris, et oleks rahulikum – oma korteris on vist veidi veider. Vaene Merilyn, meie omad arvavad, et ta ehmatati surnuks, kui esimene ületulek oli. Ju see siis oli matriitsivõtmine, arvavad meie taibud. Nad arvavad, et siis oli soerd vist oma loomupärasel kujul. Ju pidi ikka väga jõle olema, nii muidugi massidesse ei sulandu.
Ja teine kord oli siis juba niiöelda taaskehastumine, aura või mis iganes juba kinni püütud ja sondile antud maine, usutav vorm. Ainult, jah, Terav juhtus kodus olema, muidu oleks tõhk linna peale hiilinud, siis oleks vist asi tõsiseks läinud. Kas nüüd kogu ilmas, aga siinkandis vähemalt. Nojah, nüüd me siis valvame. Meil on seal elutoas mitu meest vahetustega teritatud sapöörilabidatega valmis, et kui Merilyn jälle tuleb. Korterid ostsime majas kõik välja, liigseid tunnistajaid pole kellelegi vaja.
Mõned arvavad, et Terav hoidis oma lorupiga kogunisti ära keharöövijate massilise invasiooni kõrvaluniversumist. Selliseid hirme on ka. Hea jah, et Terav ise südamerabandust ei saanud, muidu oleks tüdrukukujuline peletis, jah, uitama läinud ega poleks me seda väravat ka kusagilt kahtlustanud otsida. No olgu, õlu otsas, ma lähen nüüd kodukaitse koosolekule, peame naistega välja mõtlema, kuidas ohutushoiulaagrit korraldada. Lapsed on ju meie tulevik, öeldi varemalt. See liin on mul nagu see kattelugu.
Aga sina tule ka minu osakonda, meil inimesi kogu aeg napib, kõige suuremad jamad võivad alles ees olla, nagu sa isegi aru saad. Ja kui kõik peaks siiski hästi minema, nagu me loodame, siis oled koos viienda osakonnaga uuele helgele maailmale nii ligidal, kui üldse olla saab.“
Väljavõtte lõpp.
Viis
„Siin pole enam midagi päästa. Kõik. Pöördsurm.“ ütles Margit (Margit S.), kui oli verist keha lähemalt uurinud. Raiehaavadest paistis üha mustemaks paakuv veri. Aastavahetus oli möödunud sündmusteta. Kurnavast, nädalatepikkusest ootamisest olid kutid jäänud küll veidi loiuks, aga sellegipoolest said nad kolmekesi uuele Merilynile labidatega otsa peale tehtud, enne kui asi oleks kurjaks jõudnud minna. Terav nentis endamisi: mõnele tundub veidi imelik, aga muid vahendeid ei saagi eriti pruukida, sest isegi summutiga laskeriistad teevad liiga kõva häält, eriti valangutena. Ümberringi on ju elurajoon, pole vaja liigseid jutte või politseipatrulli visiiti. Ähmiga võib veel mõne omadest mahagi lasta. Odad-mõõgad oleks loogiline lahendus, aga need vajavad ruumi ja oskusi, mida vaja pikalt harjutada. Kirved ja muud tööriistad on aga väikeses ruumis kasutamiseks liiga kohmakad ja ka rasked.
Kõige parem on ikka ligi sajandi disainimisi läbinud sapöörilabidas. Eriti, kui tegu sellise variandiga, kus serv juba vabrikus võsa rüüstamiseks ja vaiade tahumiseks on piisavalt ära teritatud, rääkisid valves olijad mehed Teravale... Nagu ta ise poleks seda teadnud. Labidas oli tegelikult ka teiste jaoks loogiline valik, paljud neist olid jalaväe taustaga – harjunud tööriist. Eks sellega oli saanud mõnigi neist kunagi ka lähivõitluse võtteid harjutada. Ja labidaid oli laos mitmes valikus võtta, ei mingit liigset seletamist.
Terav, nüüd enam mitte küll pioneeriüksuse vanemveebel, oli uuesti tegevteenistusse võetud vaid vähestele teadaolevas üksusse, auastet polnudki keegi talle öelnud siiani, ise ka ei küsinud, polnud enam oluline. Ta kutsuti seekord kõrvalkorterist vaatama, milline Merilyni kuju võtnud tulnukas välja näeb. Teraapia mõttes või nii, oli talle öeldud. Varem oli asjad ilma talle ütlemata korda aetud.
Nüüd, kui juba veidi aega möödas, sai ta asja taas rahulikumalt võtta. Ehmatus ja seejärel raev ning edasi puhas enesekaitse – kogu rida, nagu õpikust. Veelgi hiljem, harjunud tegevuste – planeerimise ja teostamise ajal – naasis tavaline keskendatus. See tõrjus kogu episoodi mälu kolikambrisse, kus linnuhaigusi laotavate tuvide ja katke kandvate rottide kõrval oli juba hulganisti ootel varasematest teemadest pungis narmendavad korvid ning tolmunud kirstud.
Ta pole esimene, öeldi talle siis, kui asi oli olnud alles värske ja ta just SP küüsist välja tõmmatud. Jah, siinkandis küll esimene, kes nägi nö sissetulekut oma silmaga pealt, kes sai näidata koha, kust tuldi. Sest eelmistel juhtudel oli tulnukad tabatud hiljem, kui nad inimeste seas ringi liikumas ja ühest kehast teise üle hüppamas olid. Siis tekkisid lokaalsed segaduskeskmed, mis õnneks tasapisi vaibusid. Ju siis sai sondi energia otsa, arvati. Tavaliselt oli ka siis tulemuseks nende terminoloogias pöördsurnu, musta verega.
Nende juurdetekkivate inimkujuliste kestadega seotud probleemidepuntra lahendamiseks oligi nende rühm koos asjasse pühendamata, kuid kohusetundlike kaastöötajatega ellu kutsutud. Nagu mitmes teises riigiski, rääkis talle Margit.
Kui kest morgi sattus, nagu tavaliselt kõik veidratel asjaoludel surnutena leitud tundmatud, siis tõstis õigesti instrueeritud patoloog selle küsimusi esitamata kõrvale. Edasine oli taas lihtne logistilise probleemi lahendamine: valge kaubik ja öise vahetuse ajal prügipõletusjaama, kus õigesti instrueeritud, kuid taas asja sisusse pühendamata vahetuse insener kõik ilma tunnistajateta ära korraldas.
Aga kes hüppamise korral järgmine peremees oli, jäigi enamasti saladuseks. Vaid vahel võis mõne pöörase teo korral arvata, kellega ehk tegu. Muidugi, kui teadsid tähele panna, kui olid asjatundja, kes iseloomulikud jooned ka lühikese leheteate põhjal ära oskas tunda. Siis järgnes juba ebapolitseinike visiit ning parandusmajja sõit. Omastele öeldi, et suri rabandusse, keha tagasi ei antud, anti urn tuhaga. Nii oli Margit talle rääkinud siis, kui vaikimisallkirja blanketti laskis täita.
Kuus
Seni oli põhiasjad Teravast siiski veidi mööda käinud. Eks rahvusvahelise rühma spetsid käisid tema juures ka ruumiparameetreid, tensoreid, nagu nad ütlesid, mõõtmas. Vist oli tensor, aga võib-olla ka stsensor, libises kõrvust mööda, küsida ka ei tahtnud. Mõõduriist nägi kangesti välja nagu vana kooli osutiga voltmeeter, mille külge on ühendatud pilda ehk nõiavitsake, mida tavaliselt külatargad kasutavad maa-aluste veesoonte otsimiseks. Aga vist oli seal ka midagi keerulisemat.
Algul ei näidanud midagi, aga nad jätsid selle lahkudes maha, ütlesid, et ühendasid arvutiga, et see annab häiret, kui tensor muutuma ehk ruum painduma hakkab. Siis on umbes viis sekundit aega, enne kui tulnukas piisavalt materialiseerub, et teda oleks mõtet rünnata ja sealt edasi veel kolm sekundit, enne, kui ta täisjõu kätte saab. Ilus lihtne lugu, lihtne seletada, lihtne meelde jätta.
Terav ei olnud ikkagi talle pakutud seletustega rahule jäänud, aga valjult ta seda kellelgi ei öelnud. Liig lihtne ja labane tundus kogu värk, mõttetu. Mis nende sondide saatmise eesmärk on, mõtles ta. Sest sellest, et mõni oleks tuldud teed tagasi läinud, ei osanud talle keegi rääkida.
Meile ei räägita ka kõike, olid nad talle öelnud. Et see on väga suur asi, võimas saladus. Muidugi, tegu võib ju olla lihtsalt ühesuunalise liiklusega, invasiooniga, ülevõtmisega. Kuid miks neid siis nii vähe tuli, et sai ka labidaga tõrjuda. Ei tea, küsida ka rohkem kellegi käest polnud. Margit oli ka enamiku asjade koha pealt vait. Seda küll õpetas, kuhu lüüa, et mõju suurem oleks. Õnneks oli Terav siiani veel tõkestusrühma tööst kõrvale jäetud. Aega on, öeldi talle. Ja mida pöörsurm tähendab, seda ka ei täpsustatud. Endist, füüsiliselt nõudlikku töökohta tal enam polnud, aga tal oli kästud end uuesti füüsilisse vormi ajada. Tulnuka kahjutustamist õpetati talle ka – Liivalaia tänavas ühes harjutussaalis, kus päevaajal tegutsesid kirvepildumise harrastajad.
Pühendusega labidas, mis Terava algsel, informeerimata seisus tehtud hinnangul vallandas tema biograafias hukatusseviiva pöörde, see anti talle ka tagasi. Nagu ta nüüd mõistis, poleks veider saatus temast niikuinii kuidagi mööda läinud. Sest kui sul on ikka dimensiooniportaal suisa elutoas, on võimatu kõigest kaasnevast kauaks kõrvale hoida, ole kuitahes laitmatu logistik.
Kuna Terav enam senisel, südamelähedasel alal ei saanud töötada, siis otsustas ta pärast mõningast kaalumist välja nuputada, kuidas uus asi ehk tensori-tüdrukud tema elutoas mõõdukaks isiklikuks sisse tulekuks saaks pöörata. Banaalne, võiks öelda, aga mõte üldkasulik ühendamisest isiklikult meeldivaga meeldis talle rohkem kui selle puudumine. Ta ei saanud seejuures kuidagi aimata, et talle lisaks kingitud aeg hakkab otsa saama.
Seitse
Väljavõte Margit S. toimikust, 18. jaanuar.
„Ilmselt kasutatakse portaali kurjategijate vaimude igaveseks pagendamiseks, räägib meile Terav, et miks muidu pudeneb sealt üha uusi tulijaid, hoolimata sellest, et me siin kõik kiirelt ahju ajame ning suitsuks muudame. Kui aga sihiks oleks maailmavallutamine, siis tuleks neid tiheda joana ning relvastatuna. Kui aga lihtsalt ekskursioonile, siis oleks neil ilmselt ka fotoaparaat kaasas, arvab ta. Ei saa öelda, et Teraval pea ei lõikaks.
Mulle on kolleegid rääkinud, et neid mulksatusi oli ju ammu ja ikka paljudes maailma paikades olnud. Mitmesuguseid, mitte ainult inimesekujulisi sonde. Nad arvavad, et maailmu, mis ümbritsevaid universumeid kompavad, on vist üsna palju. Ja see meie oma vist on kellelegi nagu kanalisatsioon, otsetee kloaaki, et probleemsetest vaimudest lahti saada. Mis seal siis ikka, võib öelda.
Ma just lugesin ajakirjast „Science“, see pole ju mingi voodooportaal, et igasugused võõrtsivilisatsioonid võiksid suhestuda ülejäänud universumi, või kui soovid, ka multiversumiga, ühel kolmest viisist. Esiteks, neid ei huvita mingit kontaktid, siis pole üldse selge, mida nad ringi kondavad. Või teiseks, nad on huvitatud meist heast tahtest ajendatuna, see ühise progressi teema.
Või, mis kõige süngem, mida kõige rohkem peljatakse, ja mis on ilmselt ka kõige tõenäolisem, nagu kadunud Stephen Hawking ja nüüd uuemal ajal Elon Musk, kes ise ka Kuu suunas sihib, on hoiatanud, et neil on meiega kurjad plaanid, et tahavad meid allutada või ka maha tappa ja kõik endale võtta. Aga võib ju olla ka, et on neljaski, meie jaoks nagu kõige häbiväärsem: neid ei huvita, kuhu oma kanalisatsioonitoru otsa suunavad, mõtlen nüüd.
Praegu me muidugi ootame siia ka neidsamu Kuu-plaane pidavate ameeriklaste erirühma, kel on asjast ehk veidi rohkem aimu. Igal juhul nad ütlesid, et me, see tähendab inimkond, oleme suure läbimurde lävel. Nad pole selle kanalisatsioonihüpoteesiga eriti päri. Nüüd loodavad, et vist ei peagi uuesti Kuu peale lendama väravat otsima, edaspidi peaks saama siitsamast, meie libakoolja pesast, otse kõikidesse paralleel-Maadesse saama hüpata. Et paneme asja teistpidi tööle. Saavutame superpositsiooni, ütlevad nad. Mida iganes. Nad lubasid ka, et aadressi saab sättida, ei pea just sinna minema, kust Merilynid tulevad, olgu issand ta tegelikule hingele armuline. Oh, ma ei tea, keda ja mida uskuda. Fakt on see, mida ise näen, ülejäänud on jutud, enamasti poiste unistused.“
Väljavõtte lõpp.
Kaheksa
Mis seal siis ikka, midagi seal ikka on, mühatas Terav endamisi. See, kes ta elutoa vaibal taaskordses kehastuses lebas, rõõmus Merilyni suvekleit seljas, käed laiali ning silmad pärani lakke vahtimas, oligi nagu Merilyn. Võigas ja ehmatav muidugi, et nad just tema oma materialiseerimismatriitsiks valisid. Juhused juhivad maailma, meie peame nende vastu lihtsalt võimalikult hästi valmis olema. Hea, et ma tookord õigesti reageerisin, sai asja kontrolli alla. Alati peab vaistu olema, aga vahendid peavad olema lihtsad ning töökindlad. Nagu meetod ja süsteem, nagu labidas ja koormakate.
Ta rääkis ikka teistele, et materiaalosa tuleb lihtne ja seetõttu efektiivne hoida. Põrandal oli mitu koormakatet – tema soovitusel, nurgas veel mõned pakid ja ämber kaablisidemetega. Koormakatted oli suuremad, kui ta oma eraasjade puhul kasutas, nipukad aga need, mida politsei pruugib uuemal ajal käeraudade asemel. Neil on selliseid laos palju, juba pronksiööde massilistest tõmblustest saadik.
Kui Terav vahel valvekorra ajal mõttesse jäi, vangutas ta ikka veel pead. Saatus oli, hoolimata tema kainest meelest, ikkagi asjad enda kätte võtnud. Kuigi ta oli tuntud kui meetodi-mees, see, kel kõik õnnestub, kes oskab ette näha ka äärmiselt ebatõenäoliste olude tekkimist. Valmisolek on kõik, pomises ta vahel endamisi, mitte kunagi valjusti. Sest kuigi ta ka kursante drillides nii maastikul kui loengus rõhutas planeerimise ja selge pilgu säilitamise tähtsust, siiski ei tema kuulunud meetod teistele, see väärtus pidi jääma vaid tema enda teada.
Üheksa
Väljavõte Margit S. toimikust, 14. veebruar.
„Jah, meie elu on siin juba enam kui pool aastat hullem kui uljas ulmekas või lihtsamas mõõga ja loitsu romaanis. Ma polegi rääkinud, et kui esimesed tulijad olid kahjutuks tehtud, siis saadeti rahvusvahelise koordinatsioonigrupi kaudu meile valverühma koosseisu ka eksortsist. Neil seal on igasuguseid vaateid asjadele. Kõigepealt tegi preester kohe kurja väljaajamise üldprotseduuri. Ei teagi jah, kelle suurepärane mõte see oli. Mina nagu ei tahaks uskuda ei kurivaimu ehk saatanat ega ka muid kalisid või ahrimane. Aga nagu see on inimese sisse vist aegade algusest tekkinud või kasvanud või ka nagu haritumad arvavad, geneetiliselt programmeeritud, et ikka on olemas keegi, kes kogu selle jama eest vastutab, et nagu kõrgem võim või vaim. Ja siis kohe tehakse järeldus, et kindlasti on olemas vastupidised jõud, kes kangutavad inimesi selle kõrgema vaimu vastu hakkama või sellele selga pöörama.
Nii pole ka ime, et sellega püütakse võidelda, minema peletada, sigadega koos merre uputada. Igal juhul, Poolast kohale kutsutud preester ksjonds Andrzej Krakowist, kel on kurja väljaajamise lisaeriala, tuli kohale ning tegi oma asjad ära. Edaspidi istus nurgas, tööriistad käepärast. Kui Merylin järjekordselt tulema hakkas, siis tegi kiirkorras oma protseduurid ära. Ja mis sa arvad, mis tulemuseks oli? Midagi, ühel korral saatus nii hoogu, et pidi pea ees labida ette kukkuma. Läks siiski õnneks, ainult põrand sai spetsiaalveest märjaks. Päras kuut täisvahetust ta loobus, vist sai komandeering ka otsa. Tänud talle, aga jah – põrguauku ei õnnestunud õilistada ka tema meetodil.
Nüüd räägivad kõik uuest teleskoobist, siis saab ehk näha, kas mõnele lähemal planeedil äkki pole märgutulesid süüdatud, siis jääks üldist targutamist vähemaks. Ja vähemaks ka nende libajatega sehkendamist. Ega see hea tunne ikka ole. Olgu, tänaseks lähme lahku. Mul jälle koosolek.“
Väljavõtte lõpp.
Kümme
“Raisk, ei jõudnud!” oli Jüri pettunult kirunud. Muidu oli tinttume õhtu nagu tookord, kui esimene ületulija oli saabunud. Päriselt, tunnetuslikul tasemel, polnud Teravale siiani kohale jõudnud, mis tol õhtul toimus. Siis, kui vallandus sündmusteahel, mis oli ta nüüdseks pannud tööle omaenda elutoas valvepostil, inimkonda kaitsmas, labidas käeulatuses. Olen kui puuleht, mida ükskõikse maailma tuuled ajavad paigast paika – just see on, mida vihkan, mina pean ise olema tuul, mis maailma voolamise suunda suunab, sisendas ta endale selleks, et püsida laitmatus tasakaalus, hoida ümbrust oma kontrolli all. Tõepoolest, meeltega ei olnud ta ikkagi asjast aru saanud. Aga eks see olegi meelteülene, rahustas ta end, nagu kvantseotus. Raske aduda.
Niisiis, kui nüüd silm hämar toas tihenevast varjust juba tulija kleidimustrit seletama hakkas, kõlaski käsklus: “Labidad, nüüd”!” ja vähem kui kümne sekundiga oli põhiosa läbi. Keha langes põrandale koormakatetele, aga polnud veel liigutamist lõpetanud, vaja oli paar viimistlevat lööki. Nagu välk oli jalul seljakoti, relva ja soomusvestiga Jüri, kes üritas tulija asemele sinna tumedasse, proosaliselt igavasse varju hüpata. Aga ei midagi, kukkus teisele poole koormakattele, libastus, õnneks jäi jalgele. “Kurat, kurat, kurat!”, pomises ta.
Jah, väledust napib, nentis Terav endamisi. Aga paremat võtet ei olnud keegi osanud välja mõelda. Kuuldavasti olid ameeriklastel siiski mõned korrad õnneks läinud. Õnn on muidugi suhteline, mõtles Terav. Tagasi ju pole neist keegi tulnud, avastas ta end poolel häälel lausunud olevat. Sellistel asjaoludel oli muidugi mõistetav Jüri kergendusohe, kui uuesti diivanile vajus ning suitsu ette pani. Ilma filtrita sinised „Gaulosesed“, ära sa märgi, nentis Terav taas enda suu kontrolli alla saanuna. Klassikalisi mehi on väheks jäänud.
Kargamine on ikka õudne asi, ühe otsa pilet, mõtles Terav juba järgmisel õhtul vahikorras olles. Siiski –inimkonna üldisele hüvangule ja tulevikule mõtlemine tegi sellise, ilmselgete eneseohverduse tunnustega tegevuse siiski veidi vastuvõetavamaks. Vähemalt inimkonnale, mõtles Teras. Teda polnud veel kargajate sekka võetud. Vara veel, oli Margit öelnud. Neil olla vajalik mingi eriettevalmistus, ja mis peamine – ei mingeid omakseid ega lähemaid sugulasi. Et poleks kedagi küsimusi esitamas, kuhu Jüri või Mari või Michael on jäänud.
Aga tõsi: keegi polnud tagasi tulnud – ei kusagil, nii oli neile öeldud. Liikumine pidi aga olema kahesuunaline, sest paar korda oli nähtud, kuidas soerd kargas varjust otse ligidal seisja juurde, nagu embas teda ning kargas siis tagasi. Inimene kukus elutult maha, varjulaik aga haihtus paari sekundiga. Käis matriitsi võtmas, öeldi. Aga mõni ütles ka, et viis hinge minema. Mõni isegi, et otse põrgusse.
Üksteist
Praktilise meelega Terav rehkendas, et võiks ohutuse mõttes ju teraspuuri ümber selle kahtlase koha ehitada, et siis pole kiiret labidaid välgutamisega. Aga siis ei saaks ju kargaja karata, koitis talle kohe. Nii oligi – uks ja aknad olid teraslehtedega üle löödud, uks väljastpoolt lukus, ukse taga tulirelvadega tõkkesalk. Kui sees jamaks oleks läinud, tuli vaid punast nuppu vajutada. siis ei saanud enam välja muidu, kui teise ilmasõja aegse välitelefoniga helistades. Muid tehnikavidinaid ei tahetud kasutada, kuna polnud kindel, kas need aegruumilise välja paindudes ja ületuleku ajal ikka töötavad. Kui keegi ei helista, siis pidi poole tunni pärast kamber puhtaks tehtama – uks lahti, šokigranaat sisse ning siis juba ballistilistes ülikondades automaaturid. Kindlustuseks oli ta elutoas veel punase värvi sprinklerisüsteem – kui tulija oleks minema pääsenud või kellegi teise sisse hüpanud ja uksest välja murdnud, oleks värvist tilkuvat tüdrukut ikka olnud lihtne jälitada.
Õnneks polnud kõike seda seni siin vaja läinud. Kuid, jah, kes iganes sellise süsteemi oli paika pannud, pidi teadma, milliseks võivad asjad minna, mõtles Terav, kes iseenesest polnud ju mingi erioperatsioonide asjatundja. Ei ole need mõõga ja mantli mängud, minul on ikka labida ja koormakatte mängud, ümises ta teatava uhkustundega.
Kõik toas olnud, ka need, kes ei olnudki labidat haaranud, sest polnud nende kord ja kõik poleks jaolegi mahtunudki, kõik tõmbasid hinge. Pingelangus oli lausa tuntav.
“Nüüd pole mõnda aega kedagi oodata,” ütles Margit, haaras nurgast ämbrist peotäie nipukaid ja asus pakkima. Jüri kustutas prantsuse koni Lorupi kuldse etsinguornamendiga tuhatoosi ja hakkas intsidendiblanketti täitma. Kui tal oleks “vedanud”, oleks seda pidanud Terav tegema.
Oligi koormakatetesse keeratud pakett valmis, see viidi keldrisse valgesse kaubikusse. Selle kõrval oli teine valge, sama numbrimärgiga kaubik, sellega oli hommikul tulnud teine vahetus, kel nüüd kuueööpäevane vahetus algamas. Terava enda ilmetu „Škoda“ seisis ka samas kõrval, sellega käis ta paar korda nädala teises linnaotsas poes kõigile n.-ö. leiba ja seepi ostmas. Maksis sularahaga, telefoni sisse ei lülitanud.
Kontakti- ja elimineerimisorganisatsiooni kohalik rühm pidi madalat profiili hoidma, vähe jälgi, ka elektroonilisi, jätma. Kuidas mujal, seda Terav ei teadnud, aga meil on asjasse pühendatud vaid nende rühm ja peaminister, oli Margit kinnitanud. Ka on veel mõned agendid ja käsutäitjad, kel lasuvate ülesannete tegelikust sihist ja sisust informatsioon puudus, lisas ta. „Kui eriti jamaks läheb, siis oleme kõik kokku pakkinud, ka pealtnägijad, ning ära lattu viinud. Seal harutame. Võimuesindajatele anname sellisel juhul erižetooni, seal peal justiitsministeeriumi volitatud, kuid informeerimata valveteenistuja teenistuslik mobiilinumber. Tema hoolitseb, vastavalt lauajuhendile, et juhtum ja sellega seotud isikud kõigist registritest eemaldataks, samuti, et asjaga kokku puutunud ametiisikuile vaikimiskohustus pandaks. Toimikud ja žetoon pannakse suurde manillaümbrikusse, see pitseeritakse ning pannakse justiitsministeeriumi üldosakonna 4. sektoris volitatud, kuid informeerimata ametniku poolt tulekindlasse kappi hoiule, teiste juurde. Tegelik võim, mida meie ise küll ei käsuta, on asja taga päris võimas,“ selgitas Margit, kui Terav küsis, mis saab, kui soend peaks putku panema.
Kaksteist
Väljavõte Margit S. toimikust, 27. august.
„Eks Terav oli, või ikka on praegu ka, niipalju ja niikaua kui me teda tunda oleme jõudnud õppida, mees, kes soovib, et asjad oleksid selged, mõistuspärased ja – mis eriti tähtis – õiged. Tal on süda õiges paigas, aga mis veel tähtsam – mõistus täiesti klaar. Niisiis.
Ta otsustas selle jätkuva arusaamatuse õigeks sättida. Ainus tee selleks oli tema arust see värk ära lõpetada. Olgugi, et kogu inimkond – oh, mis me liialdame, inimkond ei tea sellest midagi, millest Terav meid ilma jättis – et kogu maailma ulatuseski väga piiratud ring inimesi lootis meie portaalist ometi tegelikku edasiminekut multiversumi asjas. Teed teiste mõistusega olevuste juurde. Me vähemalt arvame, me loodame, et tegu on multiversumiga, sest selline hüpotees tundub kõige mõistuspärasem. Nii võib loota, et meie parimad ajad on ehk veel ees.
Jah, muidugi, meie lood võivad olla hoopiski kurvemad. Pole üldse välistatud, et tegu polegi multiversumiga, ja Terav päästis meie ainsa, kogu universumis läbi aegade olnud ja ka edaspidi ainsana oleva maailma, inimtsivilisatsiooni, elava põrgu vägede sissetungist. Et olemegi vaid meie ja põrgu. Ja taevast ei ole. Et see maailm ongi kõik, multiversumeid pole ja inimkond on üksi, nagu piiblis. Et olemegi parim, mis mateerial eales oodata on. Kui nii, siis oleme me näinud enda seas tõelist inimkonna päästjat, keda peab austama aegade lõpuni. Oh, mul hakkas pea ringi käima.
Igal juhul, Terav hüppas ühel päeval ise, ühes käes lemmiklabidas ja kaenla all korralikult kokku volditud koormakate. Rohkem pole teda enam nähtud, aga külaliste saabumine jäi sestpeale katki. Me muidugi ikka valvame edasi, nagu sa ju isegi arvata oskad. Pole ruumi telliseid täis ladunud.
Jah, nüüd on vist selle portaaliga kõik, aga ega too universum ka suurem asi polnud, kui sealt sellist jama meile tuli. Meile on öeldud, et vist ikka universumeid ju lõputult palju, ehk satub keegi siia ka mujalt kui läbi selle kloaagi. Igatahes, meie siin Tallinnas jätkame valvet.
Samas, otsingud pole lõppenud. Otsitakse maalt ja Kuult. Otsitakse ka suure energia lahendusi. Sest tõesti, mida ikkagi pelgas tuumapommi isa Robert Oppenheimer, kui esimest korda tuumanupule vajutades Bhagavadgītāt tsiteeris: „Nüüd on minust saanud Surm, maailmade hävitaja.” Kas kõige lõppu või kõige algust? Eks näis. Imelik ainult, et venelastest pole midagi kuulda. Aga. Mul on õlu jälle otsas.“
Väljavõtte lõpp.
Kolmteist
Kustutatud. Žetoon ******** koos materjaliga hoiustatud eeskirjade kohaselt. 4. sektori nimel ****.