Jutte, kogumikke, eellugusid, Esselmonti raamatuid ja võimalikke muid kirjutisi ma ei tea soovitada, sest pole neid lugenud. Aga Steven Eriksoni Malaze romaanid 1-10 olen ausalt läbi töötanud ja soovitan.
Ma armastan Eriksoni. Sellist toorest armastust pole mus ühegi teise autori vastu, kuigi ma Eriksoni muust elust ei tea midagi ja pildilt teda ära ei tunneks. Olgu, ilmselt armastan ma Eriksoni raamatuid.
Kuid neid VÄGA.
Samas, enamiku teisi oma lemmikraamatuid lugesin selle veeru täitmiseks uuesti ja värskelt läbi, et ikka teaksin ka, millest kirjutan – ent kümneraamatuline sari, igas keskmisel 1000 lehekülge, ei ole jõukohane. Ma vist ei jaksaks neid ette võtta, isegi kui mulle selle artikli eest natuke palka makstaks.
Juba ainult mõtlemine ajab hirmu peale.
Kusjuures kõik romaanid on tegelikult ükshaaval loetavad – lihtsalt... lihtsalt ka 1000 lehekülge on päris palju. Meeldib küll hirmsasti, aga mitu korda olen lugenud vaid neid kaht, mis mul kodus olemas. Laenama pole uuesti hakanud.
Üüratu maht? Ka esimest korda ette võttes hirmutav?
Selgelt ei tule nende raamatute lugemine selleks, et saaks lõpplahenduse teada, kõne alla. Isegi mõnede üksikute karakterite areng ning muutumine pole põhiteema – ikkagi ümmarguselt 10 000 lehekülge!
See tähendab: PALJU tegelasi. PALJU erinevaid maailmu (mille vahel liigutakse; osal tegelastest on maailmade vahel liikumise võime endal, osa võtakse kaasa nende pooolt, kel on, ja osa püsibdki oma maailmas – mis ei tähenda, et seal maailma sees poleks PALJU erinevaid kultuure ja paiku, mille vahel rännata!), erinevaid olendeid ja hästi palju igasuguseid eesmärke. Areneda jõuab maailmatu hulk tegelasi ja täiesti arenemata jääb ... väga vähe.
Võimatu öelda, kes on peategelased: neid on liiga palju. Võimatu öelda, mis on põhiliinid: neid on liiga palju. Võimatu öelda, mis on mu lemmikliinid: neid on liiga palju.
Ja hoolimata sellest, et neid on mustmiljon, ikkagi on kõik tegelased omal moel kõige-kõige-midagi. Suudavad midagi eriliselt tasemel. On nad viieaastased meeletult kannatavad lapsed või säravad õnnejumalad, kes pendeldavad maailmade vahel – midagi nad teevad alati väga hästi, suudavad midagi imelist.
Sealjuures on ka tunda, et need, kellest juttu, pole mitte erilised isendid maailmade kodanike seas, vaid lihtsalt neid vaadeldakse.
Põhimõtteliselt on Eriksonil KÕIK isikud kõige-kõige.
Sest ta ei hoia millegagi tagasi. Teile meeldivad paksud värvid ja rohkem on uhkem? Mulle meeldivad. Mina saan, mis tahan, suure kuhjaga.
Mu lemmiktsitaat Eriksonilt: „Piss on compromise. Go for the throat.”
Olin valmis Eriksoni maailmadesse sukelduma, kuigi seal on kannatusi sama palju kui reaalses elus, ja ta ei kõhkle neid ka välja joonistamast. Oh, paksud on värvid!
Jaa, nalja, rõõmu ja sarkasmi on kõike samuti sama palju kui elus ikka. Erikson ei kõhkle kusagil. Ei valu ees, ei väärikuse ees, ei vaimustuse ees.
Aga miks, miks mulle meeldib?
* Kõik tegelased on targad. Ka emotsionaalselt. Nad ei ole erinevatel pooltel ja erinevate motiividega, sest osad on jõhkrad, rumalad, õelad ja ahned, vaid nad annavad KÕIK oma parima ja näevad vähemalt kolme kihti motiive omaendagi tegude taga, ent nende taustad on erinevad. Rüüstatud ja orjaks tehtud kuningriigi printsidel ja printsessidel ongi paratamatult teine vaade asjadele kui orjana sündinutel ja kasvanutel. Ja ei ole õigem kummagi vaade – ega targem ega isegi kohasem.
Jah, ka orjadel on tarkused, mitte ainult allasurutus ja rikutud iseloomud, mis mõne teise, vähem nüansse nägeva kirjaniku loomingusse kirjutatud olla võiks.
Erikson näeb ja kirjeldab, kuidas erinevad taustad loovad erinevaid baastõdesid, ja OMETI näeb ja näitab ta ka, et taust taustaks, isikute individuaalsed erinevused on alati tugevamad, kui taustade erinevused.
Ja sarnasused samuti. Omavahel klappivad isikud võivad kuitahes erinevatest liikidest, erineva eluea ja elukogemustega olla – aga nad klapivad, sest nad lihtsalt sobivad üksteisega. Sõbrad. Armsamad. Loom ja tema kaaslane. Üksteisele ustavad läbi kõige.
Isegi need, kelle meelt kontrollitakse, on loogilised ja nende loogika viib sinna, et nad teevadki vaid seda, mida tegelikult tahavad. Ka need tegelased, kes esimesed 100 neid puudutavat lehekülge tunduvad vana kooli pahadena, selguvad hiljem ikkagi mitte lihtsalt mõistetavad, aga head tahtvad ja targad olema.
Kõik on targad.
Kas on tegu unenäoga või sõduritega, kes lõkketule ääres üksteisega hammustavalt otse räägivad või lastega, kes kannatavad arutult ja lõputult – tabavaid mõtteteri puistatakse igas olukorras kõigi poolt kas üksteisele või enda sees. Kohati irvitatakse ka omaenda läbinägelikkuse üle, sest mida see tarkus lõpuks muudab?!
Kõik tegelased on targad, kõik tegelased on kaasaelatavad, kõik on kannatanud ja ometi on rõõm lugeda, sest
* kuigi kõik on kannatanud või kannatavad, suhtuvad väga paljud tegelased endasse või maailma valutamisse enda ümber lõbusalt, rahulikult, leplikult ja samas allutamatu kangekaelsusega. Jah, on kehvasti küll, aga ma ei alistu.
Ei.
Ei, ikka mitte.
Tehke, mis tahate, paisake mulle mägi, taevatäis lohesid ja sõjavägi vastu, mina ei alistu.
Suremine? Mis, see peaks mind murdma v? Pärast surma olen sama kangekaelne kui enne!
Kaks naist sõjaväljal, lõputuna tunduvas lahingus, kus ühel on hukkunud parim sõber ja teisel vennad: Brevity was gasping out words: "Girl without a friend ... Nothing worse! Know what happens when a girl got no friend?"
"No, Captain!"
"They get married!"
* Minevik ja ajalugu määravad palju, määravad tohutult – aga need on just need isikud („inimesed” ei saa neid raamatuid lugedes öelda, see oleks väga tühine hulk mõistuslikest olevustest ju!) just käesolevas hetkes, kes määravad oleviku – ja sellega ka tuleviku.
* Tegelased saavad üksteisest aru. Näevad läbi, on kaastundlikud valude suhtes, mida neile ei sõnastata, suudavad teha plaane, oletades teiste tegelaste käitumist mitu liigutust ette ja findi findi fint (jep, „Düüni” ma armastan ka) ei tarvitse veel ses plaanide läbinägemise mängus veel võitu tuua.
* Kuna kõik tegelased on targad, on raamatud täis väikesi filosoofilisi arutelusid. Pisikesi, lisadetailidega eredaks tehtud (võib-olla mõeldes, et kellele ka arutlus elu mõttetusest liig on, neelab selle ikka alla, kui sees on lugu kivististe uurimisele pühendunud teadlase enesetapust, kui ta leidis, et elu läbi kõigi ajastute on alati mõttetu olnud) ja alati kahtlevaid.
Esitatakse küsimusi, mitte ei anta vastuseid ja kuitahes kindlas kõneviisis see või teine filosoofiline mõtisklus on, 30 lehekülge ees või taga on mõni teine ja kõigis kümnes raamatus kokku on neid nii palju, et vähegi kaasamõtlev lugeja loeb välja: „Õigeid Vastuseid pole, on lihtsalt vastused. Mida on palju. Vali ise sobiv!”
* Hoolimata paksude värvide mittekartmisest ja ühegi äärmuse ees kõhklema mittelöömisest, sentimentaalsed need raamatud pole. Mitte et Erikson vindile vinti peale ei keeraks ja „Piss on compromise. Go for the throat”, ent isegi kui asjad on juba uskumatult kaunid, kui ma lugejana terve minuti juba tunnen, et ei, see on liig - suudab ta loodud ilu niimoodi kasutada (ilus nagu „ka häving on kaunis, kui keegi sellest lummavalt laulab” vms), et see on hästi tehtud.
Mitte lihtsalt, et ilus on, on eesmärgipärane samuti.
Kardetavasti peaksin midagi ütlema ka jumalatesüsteemi, maailmade ajalugude ja jumalateks või pooljumalateks tõusnud kangelaste kohta? Ja et LOOMULIKULT ei ole vahet, mis soost kangelane on, kellega või kas üldse seksida eelistab, vahel on kangelasel ka kaheksa jalga ja munakookon kotiga kaasas?
Ütlen, et enamasti on kangelastel kaks jalga ja üks pea.
Olgu, seda ka: jumalaid on palju, inimesed tõusevad jumalateks, teistest rassidest isikud (tiste andiid on hea näide, tavalisi nimesid pole rohkem kui „inimesed”, teised on omalooming) tõusevad jumalateks, on olemas mitu miljonit aastat vanade ebasurnute klannid, on olemas veel vanemad võimsad kiskjad, kel ühtlasi mõistus, on olemas isikud, kes ütlevad, et pff, ei taha jumalaks, ja mõni isik saab jumalaks sellest hoolimata, on olemas loomade jumalad, on olemas draakonid, on olemas ... üpris kõik, mida ette kujutada oskate.
Ainult täiesti küündimatuid lolle ei ole.
See on vast Malaze maailmade suur erinevus pärismaailmaga võrreldes.
Võib osutuda ka põhjuseks, miks mina neid raamatuid nii hirmsasti armastan.