Berenger St-Jean-de-Colé ei määranud 1984. aasta 13. mai hommikuks ühtegi kohtumist, ei tundnud huvi börsiteadete vastu ega lugenud poliitilisi ettekandeid, ta nõudis, et talle ei ühendataks ühtegi telefonikõnet ja et mitte kedagi tema juurde ei lastaks. Mitte kedagi, kes ei tuleks otse kuninga juurest. Ta arvestas, et marssal -- ja see peab olema marssal de Bonaguil -- jõuab kohale ennelõunal ja arreteerimised ei alga enne õhtut, kui tema on juba isoleeritud, maailmast ära lõigatud ja musketäride valve all.
Ta istus oma lossi rõdul, jõi väikeste sõõmudega jaava kohvi, suitsetas pikki peenikesi sigareid, ja lehitses aeglaselt riigilehe hommikunumbrit. Esilehekülge täitis Guillaume'i pilt ja lömitav artikkel kuninga tarkusest, headusest ja rahvaarmastusest. Kui Berenger'l oleks olnud mingeid kahtlusi oma saatuse suhtes, oleks pidanud artikkel neid vaid õhutama. Aga tal ei olnud. Juba ammu ei suutnud ükski Prantsusmaa kuningas astuda ainustki sammu ilma tema või tema eelkäija teadmata. Ei ühtki salaplaani ega poliitilist manöövrit polnud võimalik kuningal teha ilma, et ordu poleks sellest teada saanud.
Mis antud juhul ei muuda midagi. Kuningas on kuningas ja tema kuningriik püha.
Teist lehekülge täitsid nagu alati mõttetud ja tühised teated õukonnast -- seal oli pikem lugu Anjou' hertsogi esiklapse raskest silmaoperatsioonist Badenis (jääb nägijaks); lõbusalt pilav artikkel krahv Beaudolais' äpardunud duellist (ilmselt liigse veinisõõmu tõttu oli krahv duellil komistanud ja püstoli käest pillanud); sõnumeid printsess Juliette'i mesinädalatest Uus-Indias ja muud seesugust. Berenger ei lugenud lehte, ta lihtsalt sirvis seda huvita, maitses kohvi ja ootas.
Rõdult avanes kaunis ja meeliülevdav vaade Hautefort'i pargile, sinikollasele liiliamerele otse lossi ees, mille keskel lehvis maheda juulituule käes punase ristiga lipp, graniidist müürile ja tihedale alati varju pakkuvale tammesalule, mis ulatus kuni väravateni. Taamal kõrgus kabelitorn, kuhu aastasadu maetud St-Jean-de- Colé'sid. Neid, kes polnud langenud kaugetes maades, kes ristisõdades, kes Inglismaal, kes kolooniates. Neid, kes olid surnud kodumaa pinnal, käes mõõk, meeltes Prantsusmaa ja huulil jumala nimi.
Berenger silmitses just nukra uhkustundega kabelit, kui kuulis selja tagant hästi vaikset köhatust.
«Mis on, Valmy?» küsis ta leebelt.
«Telefon,» kostis Valmy ettevaatlikult.
«Ma ju ütlesin, et...» alustas Berenger.
«Kuningas,» vastas Valmy napilt. «Kuningas helistab teile, monsignor.»
«Kas ta helistas juba ammu?» küsis Berenger edasi istudes ja pead pööramata.
«Ei, just praegu. Ma ütlesin, et te olete hõivatud, aga ta nõudis siiski teid kohe telefonile.»
«Nõudis või palus?»
«Nõudis,» kostis Valmy pärast hetkelist kaalumist.
Mis olekski olnud kummaline, kui Berenger poleks juba teadnud. Mitte kunagi varem pole Guillaume oma suurmeistrit nõudnud telefonile; ta on alati palunud -- jah, kuninglikult küll, aga siiski palunud, oodates oma hetke ja rünnakut samm-sammult ette valmistanud. Nüüd kuningas nõudis.
Aeglaselt Berenger tõusis, pikk sitke kogu, hallis siidülikonnas, rüütlirühiga, laiaõlgne, lühikeste heledate juustega.
«Ma räägin kuningaga, Valmy,» ütles ta.
«Üks hetk, monsignor.»
Kuni Valmy raske musta aparaadiga kohale jooksis, hoolikalt kaablit järele andes, kustutas Berenger sigari ja rüüpas veel ühe lonksu kohvi. Vaistlikult silus ta käega üle juuste, otsekui oleks ta olnud päriselt majesteedi vastuvõtul. See oli kummaline segu austusest ja vastikusest, mida ta Prantsuse kuninga Guillaume'i vastu tundis. Guillaume oli kuningas, noor veel, aga siiski Püha Prantsuse Impeeriumi kuningas, Katoliku usu kaitsja, kogu kristliku maailma monarhia helgeim tipp, nagu olid seda olnud kõik Prantsuse kuningad juba Philippe IV aegadest alates. Aga oli ka teine Guillaume, keda Berenger põlgas ja vihkas: rahvakuningas, kodanlaste kuningas, Fronde'i kuningas, reformide kuningas, demokraatlik kuningas, kes mehkeldas Generaalstaatidega, lõhkus impeeriumi feodaalset võrgustikku, ei mõistnud Poussini maale, võõrandas aadlike maid riigile, kärpis maaisandate privileege, taipamata või soovimata aru saada, et end populismile ohvriks tuues saeb ta oksa, millel ise istub. Berenger vihkas seda rahvakuningas Guillaume'i, kes on ilmunud Pariisi tänavatele isegi teksapükstes, lühikeste käistega särgis ja päikseprillides, Guillaume'i, kes on mänginud avalikult jalgpalli, seda kodanlaste vääritut mängu, Guillaume'i, kes kõneleb «parlamentaarsest printsiibist» ja on nõustunud Flandria provintside iseseisvumisega, loovutanud Burgundia hertsogite iidsed tiitelmaad kaupmeestele valitseda... Guillaume'i, kes mitte kunagi ei oleks vastanud püssidega Louvre'i ees vehkivate kodanlaste räuskava massi «Vabaduse, vendluse ja võrdsuse petitsioonile» Louis XVII hajameelse haigutusega «Aga miks ometi?», vaid entusiastliku hüüatusega «Oh, aga muidugi!» Jah, seda Guillaume'i Berenger St-Jean-de-Colé, Templirüütlite ordu suurmeister, põlgas ja vihkas kogu hingest. Ometi polnud sellest tema hääles märkigi, kui ta telefonitoru võttis, Valmy'le tänutäheks noogutas ja aupaklikult sõnas:
«Jah, monsieur?»
«Berenger.» Kuninga hääl kaugel Pariisis oli külm ja kalk. «Ma pidin teie kannupoisiga vaidlema, et teiega rääkida saada.»
«Ma karistan teda, monsieur.»
«Ma kardan, et teil pole selleks aega, suurmeister.» Viimane sõna oli öeldud irooniaga, mõnitavalt. Isegi verega päritud prantsuse kuningate kuulsat sarkasmi kasutas Guillaume valel aadressil, alati oma kõige truumate aadlike kohta, mitte kodanlaste suhtes.
«Ma olen teie majesteedi teenistuses,» kostis Berenger end irooniast mitte häirida lastes.
«Oh, ka selleks pole teil enam aega.» Tundus, et kuningas itsitas sealjuures.
«Majesteedil on mulle kiireloomuline ülesanne?»
«Kui nii võtta, kui tõesti nii võtta, siis isegi võiks öelda, et jah, on.» Kuningas tõepoolest itsitas!
«Ma kuulan, Teie Kõrgus.»
«Ja mis teil muud üle jääbki, eks ole? Muuseas, ega te ei aima, mispärast ma helistan?»
Ei, ma ei aima, ma tean, mõtles Berenger ja ütles: «On see ehk seoses uue parlamendihoone ehitamisega?»
«Otseselt mitte. Kaudselt, ainult kaudselt. Ja teie Graali templi pärast ma ka ei helista. Kuulake siis hoolega, Berenger! Mul on siin üks paber, millele ma hiljuti alla kirjutasin ja siis lõi Strasberg sellele ühe suure ja raske pitsati alla, riigipitsati. Teate, mis paber see on?»
«Ei, majesteet, ei tea.»
«Vaadake, Berenger, see on selline paber, ma ütleksin isegi, et see on lausa kuninglik käsk.»
«Kas tõesti, monsieur,» vastas Berenger, olles kindel, et Guillaume tema hääles kõlavat irooniat tabada lihtsalt ei oska. Siiski jättis ta lisamata, et tema arvates võiks see paber vabalt olla ka «l´Humanité» aastatellimus.
«Jah, on küll. Ma käsin selle paberiga... Moment, palju kell on? Ahhaa, siis palun, Berenger, kas te ei läheks akna juurde ja ei vaataks oma ilusa lossi väravate poole?»
«Ma seisan rõdul, majesteet, ma näen siit hästi Hautefort'i väravaid.»
«Enchante, seda parem, siis kindlasti näete, et nende ette on saabunud üks korteezh?»
Jah, Berenger nägi nüüd. Tema vahtkond oli jooksnud väravate juurde ja avas neid parasjagu, et lasta lossiteele pikk must sedaan, mille järel veeres kuninglike musketäride värvides veoauto. Kõik täpselt nii, nagu ta oli ette kujutanud. Mustal sedaanil lehvis kuningriigi julgeolekuteenistuse pealiku, marssal Bonaguil' lipp; veoautotäis musketäre kandsid oma sinikollaseid taktikamundreid ja olid relvastatud vintpüssidega. Jõudemonstratsioon. Kuningas pidi teadma, et Berenger ei hakka vastu, et ta ei anna käsku tulistada kuninga jõude.
«Nägite, Berenger? Nüüd ma ütlen teile, mis paber see on, millele ma alla kirjutasin. See on vahistamiskäsk.»
Berenger vaikis, pigistas kramplikult telefonitoru ning jälgis aeglaselt ja ähvardavalt lähenevat korteezhi.
«Bonaguil loeb selle teile ette. Vahistamiskäsu loeb ette. Prantsusmaa süüdistab teid reetmises, suurmeister. Ja teie templirüütlitega on nüüd lõpp. Paneme poe kinni. Te vaikite? Mõistan, olete jahmunud.» Kuningas Guillaume kõkutas naerda. Templirüütlite suurmeister aga vaikis tõesti jahmatusest. Prantsusmaa kuningas ei suuda öelda isegi paari lauset ilma oma matslust paljastamata. Prantsusmaa süüdistab mind reetmises? Mitte Prantsusmaa, vaid kuningas, ja nii oleks öelnud iga teine peale Guillaume'i. Minu templirüütlitega on lõpp? Need on majesteedi templirüütlid, Püha Trooni ja tema vasalli paavsti poolt loodud ordu, mis aastasadu on tegutsenud Pax Franconica auks ja kuulsuseks. Jah, see kuningas pole tõesti muud kui üks vürtspoodnik. Templirüütlid pole pood, neid ei saa «kinni panna».
«Te süüdistate mind reetmises, majesteet?» küsis Berenger siiski külmalt.
«Jah. Te olete Prantsusmaa maha müünud, te olete salasobinguis tema vaenlastega, te olete kelm, vandenõulane ja reetur!» prahvatas Guillaume, suutmata oma raevu taltsutada.
«Ma kaitsen ennast,» sõnas siis Berenger. «Ma annan end teie voli alla, ent ma hakkan ennast ja ordut kaitsma.»
«Te ähvardate mind?» kriiskas kuningas.
«Ei põrmugi. Lihtsalt märgin, et mul on õigus kaitsele. Teie ründate ja mina kaitsen. Ja mina võidan, majesteet. Prantsusmaa võidab ja teie kaotate. Lihtsalt tahtsin, et te teaksite seda.»
«Te võite endale osta kas või kõik Prantsusmaa advokaadid, Berenger St-Jean-de-Colé, aga see ei päästa teid.»
«Ma vajan ainult ühte,» tegi suurmeister oma teise löögi. «Ainult ühte, majesteet. Minu advokaat on Henri de Lauzun.»
«Oi kui kahju,» kostis vastuseks kuninga õel itsitamine. «Kui kahju, sest ka teie seneshalli kohta on välja antud vahistamiskäsk.»
«Tõesti kahju,» sõnas Berenger vääramatult. «Juhuslikult pole de Lauzun enam templirüütlite seneshall. Üleeile ma vabastasin ta sellest ametist ja kohustusest. Tal on nüüd Pariisis erapraksis, ta on lihtsalt üks advokaat. Ma kardan, et sellistel tingimustel on teie vahistamiskäsk tühine ja kehtetu allakirjutamise hetkest.»
Ja nüüd oli kuningas mõned sekundid vait. Lahingu avalöök oli antud. Guillaume teadis nüüd, et Berenger oli valmis olnud. Marssali korteezh veeres lossi ette; Bonaguil astus autost välja, musketärid haarasid relvad ja rivistusid. See oli eriüksus, treenitud võitlema omasuguste kõrilõikajatega.
«Hüvasti, Berenger,» sisistas siis kuningas. «Ma ei näe teid enne kui tapalaval. Ma ei tahagi teid enne näha. Vereimejaga on lõpp tehtud. Ärge arvake, et teid aitavad Vareilles' tankidiviisid või Guildenstrandi langevarjurid. Nad kõik saavad kohe vahistatud.»
«Hüvasti, Teie Majesteet, Louis Guillaume Saint- Mary Alencon de-Cadec Bourbon, hüvasti,» vastas suurmeister. Kuningas katkestas ühenduse, samal hetkel valgusid rõdule musketärid ja veidi süüdlasliku ilmega marssal. Ta tahtis midagi öelda, kuid Berenger vangutas nukralt pead ja lausus: «Ära vaevu, Luc, pole mõtet seda mulle ette lugeda. Kuningas ise viis mind asjadega juba kurssi.»
Marssal kehitas õlgu. «Me oleme kõik vaid tema teenrid ja selles pole midagi isiklikku, eks. Mul on käsk su käed raudu panna, Berenger. Täiesti ülearune abinõu, ma tean, aga siiski pean sind paluma.»
Suurmeister sirutas hämmingus käed ette. «Milleks?» Küsis ta. «Kuhu on mul siit põgeneda?»
«Ma kardan, et sa ei saa siia jääda. Kuningas ei lubanud koduaresti... Mul on tõesti kahju, Berenger, aga ma pean su Bastille'sse viima.»
Rappudes ülejäänud osa päevast veoauto kastis, käed raudus ja üleoleval ilmel musketäride püssitorusid silmitsedes, mõtles Berenger St-Jean-de-Colé, et kuninga kodanikuvabaduste kampaanial on ka omad head küljed. Vähemalt ei hakata teda piinama.
***
Henri de Lauzun -- tuliuue Pariisi advokaadibüroo omanik -- lubati Berenger' juurde järgmise päeva õhtul. Tema ülikond oli kortsus, punased juuksed sassis ja näost paistis magamata öö. Advokaat virutas paberitest pungil portfelli lauale, põlvitas ja suudles suurmeistri kätt.
Berenger naeratas talle julgustavalt ja osutas silmadega toolide poole. Tema kamber koosnes kahest toast ega erinenud palju Pariisi kehvemast korterist. Trellitatud aknad avanesid õue poole, sisustus oli askeetlik, ent talutav.
«Tegelikult ei peaks ma siin olema, vaid korrus allpool,» lausus Lauzun.
«Sa oled täpselt siin, kus sa pead olema,» vastas Berenger. «Vabaduses on sinust meie üritusele rohkem kasu ja selle pärast ei pea piinlikkust tundma. Sinu eemalolek ordust on ainult ajutine.»
«Kuidas ma tahaksin sind uskuda! Paraku on asjaolud traagilised.»
«Hea küll, kanna mulle ette. Sa näed, et raadiot, televiisorit ega ajalehti mul siin pole. Mitte et neist just palju kasu võiks olla. Valgusta mind, mis toimub.»
«Arreteerimised. Üle kogu maa. Ile de France'i pretseptoorium on täies koosseisus -- peale Reynard'i -- Bastilles's.»
«Ja Reynard?»
«Ta lasti maha.»
«Lollpea!» käratas Berenger allasurutud häälel. «Ma ju käskisin mitte kellelgi vastu hakata. Kui rumal!»
«Ta suri auga.»
«Musketäri kuulist langemine pole templirüütlile mingi au... Olgu, räägi edasi.»
Lauzun tõmbas hinge ja kobas paberite järele. «Me lasime momendi käest. Eile õhtul oleks olnud õige aeg, siis kui sinu arreteerimine teatavaks tehti. Provence'is ja Dauphine'is olid kõige suuremad rahutused... oli tulistamisi. Toulouse'is ja Marseilles's oli rahvas tänavatel, kuigi uudistes sellest midagi ei ole. Anjou'd pildusid üliõpilased Pariisi tänaval tomatitega. Linnas oli miiting, mille musketärid laiali ajasid. Aga eile õhtul oli kogu maa segaduses ja just siis oleks õige aeg olnud. Vareilles' tankid oleksid jõudnud Pariisi kahe tunniga; me oleksime viinud rivist välja kaardiväe juhtkonna, ja rahvas, või vähemalt mingi osa sellest lõuna pool, oleks meiega kaasa tulnud.»
«Kodusõtta? Kuninga vastu?»
«Seda on varemgi juhtunud.»
«Aga praegu pole 1936. aasta. Lauzun, Lauzun...» ohkas Berenger. «Sa oled mu advokaat. Anna andeks, aga ära tegele poliitikaga. Või kahtled sa minus?»
«Ei hetkekski.»
«Aga kahtled ju. Me peame arvestama, et see kuningas mängib suuresti rahvarämpsu toetusele. Praegu ta julgeb, sest on rahva seas populaarne. Rohkem, kui meie. Kui palju vendi on välismaale põgenenud?»
«Minu hinnangu järgi umbes üks neljandik. See oli nende vaba valik?»
«Nii ma lubasin. See on oluline, et mitte kõiki ei arreteeritaks korraga.»
«Nad ei läinud mitte rõõmuga.»
«Saan aru. Aga see on praegu meie ainus tee. Jätka, palun.»
«Juriidiliselt on meie olukord mitmetahuline. Templirüütleid pole kunagi varem likvideeritud, nii et kuninga juristid alles otsivad õigeid võimalusi. Põhimõtteliselt annaks see meile ju aega, aga propagandaga on juba alustatud ja see on üsna vastik. Kõik puha väljamõeldised muidugi, aga pori jääbki ju kõige rohkem külge loopides. Kuningas allkirjastas sinu süüdistuskokkuvõtte ja sai sellele kohe paavsti kaasallkirja. Puhas formaalsus muidugi. Mis on praegu oluline, on see, et ordu eksisteerib veel kui juriidiline isik. On välja antud arreteerimiskäsud kõigi Prantsusmaa templirüütlite kohta in corpore, ent ordu likvideerimine on tehniliselt keerulisem. Ja neil on vaja teha seda puhtalt, et saada diplomaatiline nõusolek samasuguse aktsiooni läbiviimiseks välismaal ja et...» Lauzun kõhkles hetke. «Ja et pääseda ligi pankadele Helveetsias.»
«Mis nendes süüdistuses veel on?»
«Kõiksugu väljamõeldisi. Me kavandame vandenõu kuninga kukutamiseks. Me oleme riisunud Prantsusmaa riigikassat ja saadud raha protsentide peale välja laenanud. Me oleme riigi rahast tühjaks imenud ja tegeleme liigkasuvõtmisega, samal ajal kui kuningal pole raha, et ehitada koole, haiglaid ja kasarmuid. Me oleme müünud riiklikke saladusi Hispaaniale ja Brandenburgile. Me oleme korraldnud salamõrvu. Oma initseerimisriitustel sunnime me rüütlikandidaate pederastlikku vahekorda.»
«Puudub veel, et me sülitame ristile ja kummardame Bafometti,» muigas Berenger. «Ühesõnaga, neil pole midagi kindlat?»
«Seni veel mitte. Aga aja jooksul nad joonistavad midagi kokku. Kui me oleksime andnud kohe vastulöögi...»
«Lauzun!» peaaegu käratas Berenger. «Milles meid süüdistatakse? Riigireetmises. Kui me oleksime alustanud kodusõda, rünnanud kuningat, tõstnud mässu, siis ei küsi enam keegi, mis nendes süüdistustes täpselt oli. Siis me olemegi mässajad, kes ei allunud oma kuningale. Tõstes relva kuninga vastu, tõstame me relva ka Prantsusmaa ja ordu harta vastu. Me oleksime võitnud mõned lahingud, me oleksime ajanud riigi pankrotti ja jõudnud siis patiseisu. Aga ikkagi kui mässajad. Kuningas jutlustab Generaalstaatidele vabadusest ja võrdsusest, tehes meid patuoinaks kõigi riigi hädade eest. Meie oleme vastutavad kaotuste eest Dalmaatsias ja Lousianas. Rahvas tõuseb meie vastu; Brandenburg, London ja Madrid müüvad meid maha -- lõpuks. Sest kaotades Prantsuse trooni, kaotame ka autoriteedi välismaal. Me oleme tugevad ainult koos trooniga, sest me oleme osanud end teha talle vajalikuks.»
«Troon ei vaja meid enam.»
«Ja troon eksib siinjuures rängalt. Aga sellele kuningale pole mõtet seda seletada. Guillaume'i nõunikud on kodanlased, kes ei tea isegi oma vanavanaisa nime, kuid meie mäletame oma sugupuud tagasi Charlemagne'i aegadesse. Rahvakuningas! Talle pole mõtet rääkida, et kui mitte suurmeister Jacques de Molay pingutused, ei oleks Philippe IV 1306. aastal kunagi suutnud nii hästi ära kasutada Habsburgide nõrkust ja kuulutada Prantsuse kuningas Rex Christianissimus'eks, tehes nii lõpu naeruväärsele alemannide impeeriumile, millele mingi vääritu vürst kunagi sõna «püha» juurde kleepis. Kui mitte de Molay, poleks Philippe iialgi suutnud muuta paavsti Prantsusmaa sõltlaseks, ja paavst oleks endiselt Roomas. Püha jumal, Pax Franconica poleks sündinudki! Kas on mõtet rääkida sellele kuningale, et kui mitte meie poleks ostnud inglastelt tagasi Gascogne'i 1340.aastal, klaarinud suhteid inglastega Flandrias, oleks mõni inglise kuningas pretendeerinud Prantsuse troonile ja valla päästnud Prantsusmaa jaoks hukutava sõja, mis oleks kestnud kas või sada aastat! Twdorid ja Glyn Dwr'id ingliase troonil ei oleks praegu Prantsuse vasallid. Kas mitte meie ei aidanud maha suruda hugenotte? Kas mitte meie ei korraldanud alianssi ja Katoliiklikku Liigat, et purustada igaveseks Brandenburgi ja Saksi ketserid? Milleks rääkida «rahvakuningale», et ainult meie raha ja veenmisjõu tõttu suutsid Euroopa monarhid ühineda Prantsuse trooni püüdlustega revolutsioonide lämmatamiseks? Kes seisid Pariisi barrikaadidel rahvarämpsu vastu? Ja kes on hoidnud alemannide vürstid lahus ja eraldi, siis, kui see on vajalik olnud? Ilma meieta oleksid alemannid koondunud ühe valitseja alla ja purustanud Pax Franconica. Ja nii edasi, ja nii edasi. Meie tegime Prantsuse trooni selleks, mis ta on, ent meid ei oleks ilma Prantsuse troonita.»
«Ma tean seda,» nõustus Lauzun noogutades. «Aga vaikselt ja tasahilju tehtud heategusid kiputakse tihti unustama.»
«Vaikselt ja tasahilju? Ei, vastupidi -- me oleme tegutsenud liialt avalikult! Neetud! Kõik teavad ja tunnevad templirüütleid. Meid pildistatakse ajakirjade esikaantele... Oh, see neetud edevus! Me oleme unustanud esimeste templirüütlide kõige olulisema printsiibi -- sellel, mis on tehtud salaja, on suur jõud.»
«Mida saab üldse tänapäeval teha salajas?» Advokaat ohkas.
«Siiski. Me oleksime pidanud rohkem kasutama avalikkust tühiste asjade ülistamiseks, et olulisi asju nõnda varjata. Nagu ütles meie suurmeister Roland des Containgnourt: «Ära kunagi lase oma raha üle lugeda!» Ahnuse pärast on ennegi valitsejad rumalusi teinud. Aga olgu, meil pole mõtisklusteks aega! Mida nad tahavad, mida kuningas tahab?»
«Raha,» ohkas advokaat veelkord.
«Mitte ainult. Ta tahab meiega igaveseks lõpu teha; tahab igaveseks kaotada rüütelluse alustoe trooni alt ja viia riik «demokraatlike reformide teele». Teda toetab suuresti rahvamass, sellele ta tugineb, mitte seisustele. Rahvaga aga on manipuleerida lihtne, kuid ohtlik. Rahvas tahab efekte, verd ja dramaatikat, ning kui ta neid ei saa, muutub kärsituks.»
«Me peame kuninga ümber veenma.»
«Hilja,» lõikas suurmeister järsult. «See on lastetuba. Guillaume on absoluutselt mõttetu kuningas. Prantsusmaa ei vaja teda. Aga ta on visa, ülbe ja jultunud ning sellepärast ohtlik. Me ei veena teda ümber.»
«Ta ei pääse Helveetsia pankadele ligi. Nad võivad mõne aasta jooksul konfiskeerida kõigi orduvendade maad ja varandused, ent summad kokku lüües saavad nad aru, et raha peab olema palju, palju rohkem.»
«On pangandus ja on helveetsia pangandus,» muigas Berenger mornilt. «Need vennad, kes kunagi seal mägede vahel esimesed pangad püsti panid ja -- ümberpööratud kujul -- templi risti oma lipule seadsid, oleksid otsekui praegust olukorda ette näinud. Kuningas ei saa mitte ühtegi sou'd, kui ta just Helveetsiat ei okupeeri -- aga ka see ei annaks talle suurt midagi. Pealegi lööks see segi rahvusvahelised rahaturud ja hävitaks meie, õigemini Guillaume'i diplomaatilise autoriteedi, niipalju kui tal seda veel üldse järel on. Nii et Helveetsia pangad on meie garantii.»
«Kui me ei suuda teda ümber veenda,» noogutas Lauzon, «võime ta ära osta. Paari kuu pärast põrkub ta ordu likvideerimisel juriidiliste takistuste ja Helveetsia pankade vastu. Siis on aeg küps kompromissideks.»
«Kahtlen. Ta tahab verd. Ta tahab anda poliitilist hoopi ja konfiskeerida raha. Ta üritas mind telefonikõnega enne arreteerimist provotseerida vastuhakule, aga lõi mööda. Ärritunult lobises ta välja, et tahab mind näha tapalaval. Nii et see pole ainult väljapressimine, Lauzun. Midagi peab neil olema. Mingi kindlam süütõend, midagi, mille peale nad mängivad. Rahade liikumist ei saa nad tõestada, ent äraostetud kohtunikud võivad finantsdokumentides näha just seda, mida kuningal vaja on. Riigireetmise tõestamine on tahtmise asi -- neil võivad olla mõned salalindistused minu kohtumisest Hannoveri vürstiga või muud sellist. Aga see kõik on võrdlemisi udune. Ei, neil peab olema midagi kindlat, midagi julma ja järsku. Muidu poleks Guillaume söandanud. Me peame teadma, mis see on. Uuri see välja, Lauzun.»
«Ma üritan, suurmeister.»
«Hästi. Veel üks asi. Meil on vaja liitlast. Kedagi, kes poleks seotud orduga, keegi, kes poleks aadlik, ent oleks nii kuninga kui rahva jaoks suur autoriteet. Pooljumal. Me ei tohiks teda ära osta, ma tahan, et see mäng oleks puhas. Mõtle, kes see võiks olla. Täna on teda veel raske leida, ent kui shokk üle läheb ja propaganda muutub rutiinsemaks, rahvas väsib ja hakkab küsima, et kas tõesti on vaja meid hävitada, vaat siis võiks sel mehel olla juba piisvalt julgust meid toetada.»
«Kuidas?»
«Vaata punkt «üks». Otsi üles, mis neil on. Jäta mind nüüd palun üksi, ma pean puhkama. Need ajaloolised päevad on mõnevõrra kurnavad.»
«Berenger?» Advokaat kraamis oma paberid kokku ja vaatas tõsiselt oma suurmeistrile silma. «Meil on ju plaan? Me ju võidame.»
«Jumala abiga, mu armas Lauzun, jumala abiga.»
***
Prantsusmaa kuningas Guillaume Saint-Marie Alencon de-Cadec Bourbon tundis end sel päeval meeletult üksi. Varahommikul oli ta käinud ratsutamas, vaimustumata kiirusest ja värskest õhust, oli olnud rõhutud ihukaitsjatest ja saabuvast äikesest raskest õhust, milles oli raske hingata. Ka tema hobune tunnetas ratsaniku ärevust ja atmosfääri rõskust, lasi tuimalt ja rõõmuta galoppi. Kohe pärast hommikusööki oli Constance põgenenud oma ruumidesse, saates mehe poole vaid pahura pilgu, milles peegeldus põlgus üksinda veedetud ööde eest. Siis oli Bonaguil tüüdanud teda mõttetute detailidega arreteerimiste käigust, suutmata kuningat petta, et operatsioon kulgeb plaanitust palju aeglasemalt ja vähemate tulemustega. Kantslerid ja kardinalid ja nõunikud kiitsid marssalile vaid takka, targutasid juriidilistest peensustest. Nad ei vaadanud talle silma, vaid oma paberitesse, vältisid kuninga pilku ning jahvatasid, et ennetada küsimust -- «Kus on raha!» Generaalstaatide president Goujon pidas sütitava kõne palavast armastusest, mida rahvas oma kuninga vastu tunneb, ent seegi ei suutnud peletada Guillaume'i tuska. Ta oli operatiivnõupidamise laiali saatnud, oli eraldunud lossi Tuileries' tiiba, kus ta oli end alati kodusemalt tundnud. Siia oli ta lasknud sisustada ajastu moenõuetele vastava kabineti, loobunud liigsest luksusest ja Poussini maalidest, mida tema eelkäijad olid üle Louvre'i kuhjanud. Guillaume vihkas Poussini, seda klisheeantiiki vihtunud kunstnikut. Kunagi puhastab ta kindlasti kogu lossi sellest kõntsast, kunagi... Siis kui on sobiv aeg.
Nüüd aga kanti ette, et vana Le Mercier on juba kolmandat päeva taotlemas audientsi ja lubanud näljastreigi välja kuulutada, kui teda kohe kuninga juurde ei lasta. Muidugi ei tahtnud Guillaume vana ajaloolast staabi koosseisus näha, sest see tema õpetaja oli ainuke, kes julges talle neil päevil veel tõtt rääkida. Aga mitte tõtt polnud talle praegu vaja; kuningas vajas mõistmist, et keegi siiralt ja südamest toetab tema võitlust, ega ei teeks seda mitte kasuahnusest või kohusetundest. Jah, kõik nad tahtsid templirüütlite raha, uskusid, et kuningas jagab saaki nendegagi ja sellest johtuski nende pühendumus ja usinus. Aga tegelikult, sisimas ja sügaval, oli neil ükskõik, kas see kõrgfeodaalkorra igand imeb endiselt Prantsusmaa verd või mitte. Nad olid nõus aadli privileegide kärpimisega, kuni see ei puudutanud nende endi pärusmaid; nad olid nõus kodanikeõiguste ja dekoloniseerimisega seni, kuni kuningas ei saada laiali õukonda. Nad ei näinud seda, mida nägi kuningas. Et on vaja astuda ajaloost tänapäeva. Nad uskusid, et kuningas teeb kõike seda trooni kindlustamiseks. Nad uskusid, et kuningas usub tsentraliseeritud monarhia vajadusse Prantsusmaal... Mon dieu, mõtles Guillaume, ka mu naine usub sellesse. Berenger' kõrvaldamine on nende jaoks vaid üks järjekordne õukonnaintriig, favoriidi ebasoosingusse langemine. Nad ei võta seda viimase takistuse kõrvaldmisena Prantsusmaa ja kogu Euroopa viimisel uude ajastusse.
Kuningas leidis, et on joonistanud paberilehele võllapuu ja sellesse kõlkuma mehikese. Ärritunult kortsutas ta paberi kokku ja viskas minema, et siis kohe uus haarata. Nüüd tuli mehike suurem ja kangekaelselt üritas Guillaume kriipskujule Berenger' nägu joonistada. Ta irvitas, kui talle tundus, et need kõrged kulmukaared ja peen nina on tal nüüd lõpuks õnnestunud. Siiski tundus talle, et ta oskab ka paremini. Ta haaras suurema paberi järele ja püüdis nüüd juba hoolikamalt Berenger' näojooni järele aimata. Kuidagi see rahustas -- näha vihatud vaenlast abitult paberisse köidetuna võllas siplemas.
Guillaume ei pooldanud hukkamisi, talle ei meeldinud nendel osaleda, kuid Berenger' puhul ta teadis -- tuleb teha erand. Tuleb teha suur ja rahvarohke hukkamine, tuleb teha meediasündmus. Berenger' mahalaskmine peab minema telepildis üle kogu maailma, jõudma helesiniselt ekraanilt luubi tagant kolooniatesse, jõudma kõigi edumeelselt mõtlevate inimesteni. Kuigi kahtlemata ei avalda mustvalge kitsuke telepilt rahvale sellist muljet, nagu tegelik sündmus Pariisis. Sinna tuleb kokku ajada massid, see peab olema nagu Prantsusmaa meistrivõistluste finaalmäng, mõtles kuningas, kui tabas silmanurgas punase tulukese vilkumise. Kabineti ukse juures vilkuv tuli andis märku, et keegi tahab kuninga audientsile pääseda.
Ärge segage mind, ma tahan üksi olla, mõtles Guillaume. Või ei, tegelikult tahan ma olla koos oma rahvaga staadionil ja näha, kuidas «St Germaine» purustab mõne Brandenburgi lollaka klubi. «St Germaine» oli kuninga lemmikmeeskond, aga ta ei saanud seda nii tihti välja näidada kui tahtis; ei saanud kanda kuninglikul tribüünil sinist klubisärki ja röökida koos rahvaga: «Rossy, Rossy!»
Tuli ei kustunud.
Tigedalt vajutas ta kommutaatori nupule. «Jah, Remy, mis seal jälle on?»
«Majesteet, see on le Mercier, ta karjus minu peale, lubas näljastreigi välja kuulutada. Ta väidab, et tal on midagi väga tähtsat.» Ülemkammerteenri hääl oli tulvil nördimust.
«Kas on kunagi olnud midagi sellist, millega le Mercier on tegelenud ja mis pole talle väga tähtis? Olgu, las tuleb.»
Las tuleb, las ta õiendab minuga, las noomib. Äkki on tal siiski mõte? Olgu, kuidas on, aga le Mercier pole loll, ta pole mulle kunagi pugenud. Ta on üks tüütu ja agar vanamees, kuid see-eest on ta vähemalt siiras.
Kabineti uksed löödi valla ja mustas ülikonnas lühike hallide lokkidega vanamees lausa lendas sisse. Ta lips oli viltu ja nägu leemendas higist, kogu ta olek pakatas solvumisest ja ärritusest, olles samas demonstratiivselt teadlik, et tal on õigus seda kuninga juuresolekul näidata. Kuningliku Prantsuse Ajalooakadeemia rektor, kõikvõimalike ordenite kavaler, markii Raoul Marechal le Mercier, kuninga kunagine eraõpetaja, Prantsuse kuningriigi väljapaistvamaid teadlasi ja mõtlejaid, üks austatumaid mehi maal, lausa värises nördimusest, mille tõttu tema kummardus majesteedile oli pigem lühike episood teel ukse juurest lauani ja siis tooli prantsatamisel. Luba küsimata ja taludes endal Guillaume'i kannatlikku pilku valas ta endale karahvinist vett, jõi selle ära, siis veel teisegi klaasi ja lõpuks, hingeldades, suutis öelda:
«Guillaume, Guillaume, Guillaume... Kolm päeva!»
«Mis kolm päeva?» ei saanud kuningas aru.
«Kolm päeva ei lasta mind juba sinu juurde!» käratas vanamees. «Kolm päeva tegutseb riigis mingi salanõukogu, kuhu mind pole kutsutud. Kolm päeva võtab kuningas vastu pöördelisi -- ja ma ütleksin riigi jaoks lausa hukatuslikke otsuseid -- ja markii le Mercier? Kus on markii le Mercier? Ta istub kodus, teda ei lasta oma kuninga juurde, nagu ei olekski ta riiginõukogu liige, nagu polekski Louis oma surivoodil teda vannutanud kandma oma poja eest hoolt ja lausa nõudnud temalt oma viimaste hingetõmmete juures, et ma peale passiksin, et poiss mingeid lollusi ei tee.»
«Raoul, kogu minu lugupidamise juures...»
«Palun, majesteet,» tõstis le Mercier käe, «palun, ära katkesta mind! Las ma lõpetan. Ma olen Riiginõukogu liige. Mul on õigus kuningale nõu anda. Seaduslik õigus. Ja kohustus! Aga sellest olulisem veel on Louis'le antud sõna. Miks sa ei kutsunud mind oma salanõukokku? Millega sa hakkama oled saanud, Guillaume?»
«Templirüütlite asja korraldab operatiivstaap. Saa palun aru, et ma ei vaja akadeemilist dispuuti, vaid energilist tegutsemist, ning mulle pole vaja riiginõukogult mingeid lisavolitusi.»
«Akadeemilist dispuuti, mon dieu!» hüüatas le Mercier. Värisevi käsi koukis ta taskust filtrita sigarette, ei vaevunud ootama, kuni kuningas talle oma massiivsest arkebuusikujulisest tulemasinast tuld pakub, vaid krapsas tikke ja süütas sigareti kolmandal katsel. Kibedet suitsu välja puhudes ja läkastades -- le Mercier tõmbas alati Berry' segatud tubakat, mitte puhast asumaade oma -- suutis ta lõpuks rahuneda.
«Akadeemilist dispuuti,» kordas ta siis, kui kuningas oma vana õpetajat peaaegu et hella pilguga jälgis, kannatlikult tema suitsetamisrituaali lõppu oodates. «Kas sa tahad öelda, et mul pole midagi peale pikkade teaduslike traktaatide Prantsusmaa jaoks pakkuda? Kas sa väidad, et minu nõuanded on ebavajalikud?»
«Ei. Aga me tegeleme julgeolekut puudutava operatsiooniga. Salanõukogu -- nagu sa seda nimetad -- koordineerib arreteerimisi, valmistab ette protsessi. Sinna kuuluvad inimesed, kel on vahetult voli käsutada niisugusi jõude.»
«Ja kes seal siis on?» muigas vanamees tigedalt. «Las ma arvan. Musketäride kapten Montmorency, kindlasti; marssal Bonaguil, Guojon, see vürtspoodnik; kantsler Strasberg; Van Houdjink. On mul õigus? Muidugi on! Needsamad sinu semud, kellega tee koos jalgpalli vaatate, mehed, kes teavad ajaloost sama palju kui mina veterinaariast. Ja kes on sinu peanõuandja?»
«Erwin,» ütles kuningas ettevaatlikult ja muiet alla surudes. Ärritunud le Mercier oli teda alati lõbustanud.
«Van Houdjink! Muidugi! See flandria raamatupidaja! Hugenott!»
«Ta on Prantsuse Kuningriigi rahandusminister ja võttis katoliikluse juba kümme aastat tagasi vastu.»
«Hugenott jääb hugenotiks!» raius le Mercier. «Olgu. Nüüd on sul võimalus kuulata minu nõuannet.»
«Ja milline see oleks?»
«Lõpeta see operatsioon!» pahvatas le Mercier. «Võta tagasi kõik oma käsud, lase Berenger' vabaks, jäta templirüütlid rahule!»
Kuningas tõusis aeglaselt, pead sinisest suitsusambast mööda vedades, pani käed seljale ning kõndis mööda kabinetti ringi. Vanamees süütas uue sigareti ja jälgis kuningat mornil pilgul. Lõpuks seisatas Guillaume ühe seinal rippuva kuldraamis foto ees. Le Mercier teadis seda pilti hästi, sellel oli jäädvustatud templirüütlite suurmeister Berenger, kuningas Guillaume ise ja tema nõbu, Hispaania kuningas, noor ja rõõsailmeline Charles Antoine. Nad seisid Bayonne'i raudteejaama ees, taamal elegantselt kiiskamas hispaania ja prantsuse värvidega maalitud esimene vedelküttel töötav vedur maailmas, voolujooneline iludus, mis kohe asub sooritama esimest raudteereisi San Sebastiani, Püreneede ja Biskaia lahe vahel, et ühendada kahte kuningriiki raudse sidemega mööda iidset palverändurite teekonda Santiago de Compostelasse. Juba Guillaume'i isa oli asunud ehitama rohkem raudteid, palganud teadustööde hoogustamiseks insenere. Oli loodud kahe riigi vaheline kuninglik konsortsium raudtee ehitamiseks, kuid alles siis kui Berenger St-Jean-de-Colé eestvedamisel olid templirüütlid tunnistanud, et tegu on püha ja olulise üritusega ning doteerinud projekti kuussada miljonit luidoori... Jah, kuussada miljonit luidoori, mis olid tekkinud suurmeistri sõrmede vahele otsekui õhust võlutult ja mida kuningad poleks ealeski suutnud ühe korraga välja käia, jah alles siis olid ehitustööd nõiaväel edenema hakanud. Raudtee ja uut tüüpi rongid oli valminud kolme aastaga. Enam ei tossuta Euroopas auruvedurid, vaid vuravad hõbedased kiirrongid, Pariisist Calais'sse jõuab seitsme tunniga, kuningas reisib nüüd alati oma erarongis, mitte rappuvas ja kolisevas pikas bussis. Kuninga alamad reisivad kiiremini ja mugavamini. Ja Berenger pole iial kuuesaja miljoni luidoori eest ühtki teenet palunud.
«Ei,» lausus Guillaume. «See on võimatu.»
«Miks?» nõudis le Mercier jonnakalt.
«Esiteks -- kuningas ei võta kunagi oma käsku tagasi. Teiseks, ma ei soovi seda. Templirüütlitega, nende impeeriumiga, tuleb lõpp teha.»
Esmakordselt oligi ta seda Bayonne'is tajunud, selgelt ja üheselt, kui oli naeratades Berenger' kätt surunud. Kuussada miljonit luidoori oli olnud templirüütlite jaoks vaid tilk, mille kadumist nad ei märkagi. Nad kinkisid kuningale raudteed, mõelda vaid! Et siis taas eralduda oma maavaldustesse, korraldada rüütliturniire, pidada oma salakoosolekuid, meelitada prantsuse parimaid sõjaväelasi oma ordusse, jutlustada rüütellusest, kammitseda Prantsusmaa vaba mõtlemist oma feodaalsete luuludega.
«Ma teadsin, et sa tuled mind ainult keelitama, Raoul,» jätkas kuningas, kui jõudis pildi juurest laua juurde tagasi. «Seda oleks sa teinud ka operatiivstaabis. Otsused on juba tehtud, mehhanism on käivitunud, seda ei saa enam tagasi pöörata.»
«Guillaume,» ohkas le Mercier, «sa oled teinud suure vea.»
«Ma olen toiminud Prantsusmaa parimate huvide kohaselt. Ma lõikan tema ihult mädapaise. Me ei saa jätkata reforme, kui templirüütlid minu rahakotti hoiavad. Ja rahvas toetab mind.»
«Rahvas, rahvas,» osatas markii. «Rahvas toetab sind alati, kui sa ütled, et võtad Berenger'lt ja annad neile. Sa loodad liiga palju rahvale, mitte seisustele, Guillaume. Tule, kuula mind palun, kuula mind kordki ära ja katsu mõista.»
«Mul pole mingiteks loenguteks aega,» sõnas kuningas tõrksalt.
«See pole loeng. Ma tahan, et sa näeksid asju laiemalt kui lihtsalt päevapoliitilises plaanis. Ja sa oleksid neid juba varem näinud, kui sa tugineksid oma otsustes rohkem seisustele, kirikule, kuulaksid oma kuninglikku verd.»
Guillaume tegi mingi suurejoonelise sarkastilise zhesti.
«Jajah, kuninglikku verd,» jätkas vanamees. «Kõik vastused on seal olemas. Ma ei räägi praegu sinu reformidest, sest usun, et need tulevad nooruslikust keevalisusest ning lõpuks seab elu ise sind lihtsate faktide ette... hoolitsus oma alamate eest on kiiduväärne, ent pööbli tahe jääb pööbli tahteks.»
Kuningas tõstis sõrme. «Mulle meeldib neist mõelda kui mitte pööblist ja minu alamatest, vaid kui Prantsusmaa kodanikest. Prantslased olgu Prantsusmaa, mitte kuninga subjektid.»
«Olgu peale,» ei lasknud markii end segada. «Mitte selles pole praegu asi. On midagi, mis on püha, mis moodustab riigi selgroo, ja selleks, Guillaume, ei saa olla mingid kodanlikud ideoloogiad, kodanikuõigused, vabaduspetitsioonid, vaid ainult monarhia, usk ja ustavus neile. Ilma kuningata poleks Prantsusmaad, ilma Avignoni-Pariisi liiduta poleks katoliiklikku usku. Ma tean, et usuasjad sind eriti ei huvita ja sa lased nendega rohkem tegeleda kardinalidel ja paavstil... mis siis ikka, seegi on kuninga õigus. Ent ma ei taha kõrvale kalduda. Ma tahan, et sa mõistaksid, et poliitika, mille punus Philippe IV 1306. aastast alates, on andnud meile Prantsusmaa, Euroopa ja maailma sellisena, nagu nad praegu on. Ja templirüütlitel on olnud selles oluline, ma ütleksin isegi, et määrav roll.»
«Mulle on seda õpetatud,» naeratas kuningas ülbelt. «Aga see on ajalugu. Sel pole enam tähstust.»
«Ka Philippe IV oli reformaator,» jätkas markii. «Ja veel millise inspiratsiooniga reformaator! Temal õnnestus -- templirüütlite abiga -- ühendada Prantsuse kroon ja katoliku usk, tema angazheeris krooni teenistusse templirüütlid, mõistes, millise ainulaadse, novaatorliku rahvusvahelise organisatsiooniga on tegu. Temagi oleks võinud Jacques de Molay põletada ja üritada rüütlite varandusele käppa peale panna, ent vaevalt oleks see tal õnnestunud ja vaevalt ta sellega midagi saavutanud oleks. Tema ajast alates on fleur-de-lys'i kõrval väike punane rist ja templirüütlite lipul kuninglik liilia...»
«Mitte enam kauaks,» irvitas kuningas.
Le Mercier raputas pead ja rääkis kiiresti edasi. «Kui meile ajalugu midagi õpetab, siis seda, et autonoomsed, kuid trooniga ustavusvandega seotud templirüütlid, on osutanud Prantsusmaale neid teeneid, milleks pole olnud võimelised diplomaadid, väejuhid ega pankurid. Nad on Prantsuse emissarid, suursaadikud ja -- kui tarvis -- ka salakuulajad. Nemad hoidsid ära sõja Plantagenet'de ja Valois'de vahel, mis oleks Prantsusmaa rüütelkonna ja kuningavõimu võinud paisanud sada aastat tagasi. Nemad on korraldanud meie suhteid Briti saartega ja nii, et seal pole iialgi tekkinud ühtset kuningavõimu ja et London ümbritseti Glyn Dwr'i dünastiaga Wales'is; Stuartite ja meie Auld Alliance'iga Skottiast ning iirlaste omavalitsusega. Glyn Dwr'id, Theodore'id ehk Tudorid Londonis on meie kuulekad sõbrad ja vasallid, kõnelevad prantsuse keelt ja seda tänu templirüütlite rahapumbale. See tasakaal on püsinud sajandeid -- hoolimata revolutsioonidest ja sõdadest. Sa tõukad templirüütlid eemale Prantsuse troonist ja nad kaovad ka Saartelt.»
«Georges on minu sõber,» vastas Guillaume mornilt.
«Aga järgmine kuningas? Aga Skottia Jacques? Brandenburgi Louis? Meie parimad ja olulisemad saadikud Brandenburgis ja Londonis on olnud alemannid ja inglased, mitte prantslased. Templirüütlid aitasid maha suruda protestantide mässe ja jätkuvalt hoida nende kirikuid Avignoni ja Pariisi küljes. Minu monograafia, mida sa vist pole viitsinud lugeda, armas Guillaume, räägib, et ainult tänu templirüütlite rahakotile ja veenmisjõule likvideeriti hullu Henri VIII reformatsioonikatsed Inglismaal, ja mis veel olulisem -- tänu templirüütlitele ei sattunud Briti saared isolatsiooni mandrist, mis oleks neid sundinud otsima uusi sidemeid muu maailmaga, ja nad oleks abi leidnud väliskaubandusest, meresõidust, avastusretkedest ja koloniseerimisest.»
«Sa vaatad minevikku,» sõnas kuningas. «Mina vaatan tulevikku.»
«Sa ei vaata, sa ei näe tulevikku. Sa purustad meie suhted Madridi, Briti saarte, Brandenburgi ja Itaalia riikidega. Sa rikud tasakaalu, sa peaksid hakkama looma uusi alliansse, kuid sa oled muutunud paariaks. Võib-olla osalt see sul õnnestubki, ent siis oled sa pööranud maailma etteaimamatu arengu teele. Tugev Prantsuse monarhia, Rex Christianissimuse eestvedamisel ja Templiordu toel on taganud tänapäeva poliitilise tasakaalu.»
«On see kõik?»
Vanamees lihtsalt maigutas suud.
«Sa ei öelnud mulle midagi uut, Raoul. Seda kõike ma tean. See on ajalugu. Las ma räägin sulle nüüd tulevikust. Templirüütlid on rikkad ja seda tänu liigkasuvõtmisele ja pangapidamisele prantsuse rahva arvelt. Nende raha oskab rahvas paremini kasutada ja rahval on sellele rahale õigus. Me võtame nende üüratud maavaldused ja jagame maa rahvale ning riigimõisadele. Sama tehakse ka välismaal -- jah, ma tean, et alguses aeglasemalt, ent siis meie edukal eeskujul juba rõõmsamini. Templirüütlite relvalaod lähevad musketäride, kuningliku kaardiväe ja rahvuskaardi kätte; kõik nende turkopoleed ja seersantvennad liituvad kaardiväega. Nad ei hakanud vastu -- tõtt-öelda oli see üllatus, kuid meeldiv, kui järele mõelda, sest näitab, kui vähe oli Berenger'l tegelikult autoriteeti. Nii et mis välja tuleb? Templirüütlite ressursid lähevad riigile, kes kasutab neid otse ja ilma ebavajaliku orduta. Ja ära tule mulle rääkima, et troon seeläbi nõrgemaks jääb. Nende ordu kuulus ju riigile? Kui mina selle likvideerin, kuuluvad kõik tema varandused mulle. Lihtne? Ja hämmastav, et ükski kuningas varem selle peale ei tulnud.»
Le Mercier raputas lootusetult pead ja süütas järgmise sigareti. «Ja raha?» küsis ta siis. «Kui kaugel sa sellega oled?»
«Rahaga tegeletakse. Van Houdjink uurib praegu nende finantsskeeme... Varsti on see meil käes. Pole ordut, pole ka rahal peremeest. Helveetsia pangad toovad selle mulle kuldkandikul,» lausus kuningas enesekindlalt. Liialt enesekindlalt.
«On pangandus ja on helveetsia pangandus,» vastas Le Mercier. «Vähe sellest, et sa hävitad prantsuse rüütelluse ja sõjaväe alustoe, sa ei saa selle eest isegi raha. Sa alustad pikki kohtuprotsesse ja takerdud juriidilistesse nüanssidesse. Ordu likvideerimine võtab aega ja sa oled rumal -- anna mulle andeks -- väga rumal, kui sa arvad, et nad vastulööki ei kombineeri.»
«Nad ei hakanud vastu. Ja nüüd on juba hilja.»
Markii lõi tüdinult käega. «Sa oled ikka veel pime. Olgu peale, ma olen sind hoiatanud. Ma ei hakka sind enam veenma. Ma kardan, et sa kaotad. Sul peab olema nende vastu midagi väga kindlat, mingi ühene süütõend.»
Kuningas mõtles hetke, naeratas siis, avas laualaeka ja viskas hooletult vanamehe ette ühe paberi. «Kuidas oleks vastuhakuga kuninga soovile anda võim Prantsusmaal prantslaste kätte. See on ju mäss?»
Le Mercier lahkus Louvre'ist endamisi tigedalt pomisedes.
***
Avalikkuse jaoks märkamatult oli kuningas enne kuulsat templirüütlite kohtuprotsessi algust andnud edikti, et riigireetmissüüdistustes ei või kohtus kaitsjana esineda keegi muu kui Prantsuse kuninga alam. Edikti viimane lõige sätestas, et riigi julgeoleku seisukohalt tuleb sellised protsessid ka võimalikult kiiresti lõpule viia. Uurijate ja kohtunike käitumine, nende arrogantsus ja maneerlik üleolek, ei tekitanud Berenger's mingeid illusioone. Templirüütlitelt pinniti ülestunnistust. Nad on vandenõus Prantsuse riigi vastu, on varastanud riigi raha, nad on vastu astunud kuningale. Nad on reeturid. Üle terve riigi oli arreteeritud kolm tuhat venda ja enamik neist polnud sugugi Bastille's, vaid maakonnavanglates, kus ülekuulamist toimetasid Sardiiniast, Korsikalt või Normandiast uurijad -- karmid mehed, kes sülitasid tiitlite peale ja kohtlesid aulike vendi kõige tavalisemate mõrtsukatena. Imbusid kuuldused esimestest ülestunnistusest. Ka peksmistest ja piinamisest. Katoliku kirik paavstiga Avignonis eesotsas oli ordust lahti öelnud.
Berenger'd nad ainult hirmutasid. Tema elutingimused Bastille's jäid järjest kehvemaks. Lauzuni lubati kliendi juurde harvemini. Süüa anti kaks korda päevas. Ülekuulamistel kostis kõrvalkambritest valukarjatusi. Suurmeistri ülekuulaja oli keegi pealtnäha viisaka välimusega provaanslane Peca. Kõneka sisustusega ülekuulamiskambris ajas ta kuue seljast, kääris käised, võttis prillid eest ning tema kiilaspeal olid näha allasurutud raevust laienenud veresooned.
«Te sunnite oma riitustel noori rüütleid astuma pederastlikku vahekorda!»
«See pole tõsi. Ja see pole ka korrektne küsimus.»
«Te olete reetnud oma kuninga!»
«Ei iial.»
«Te valmistate ette vandenõud kuninga kukutamiseks?»
«Ei.»
«Salakoosolekutel olete arutanud võimuhaaramist.»
«Mitte kunagi.»
Keegi röögib naaberkambris, röögib valust, nagu väänataks tal sõrmi.
«Kes ordus peab arvet kuningalt varastatud raha üle?»
«See küsimus eeldab, et templirüütlid on varast...» üritab Lauzun sekkuda.
«Sina,» prantsatab raske rusikas lauale, «oled vait. Tema -- vastab. Selge!»
«Me pole midagi varastanud.»
«Meil on ülestunnistused teistelt teie vendadelt, et te olete käskinud neid lahti ütlema oma kuningast.»
«See on vale.»
«Tõestage seda!»
«Teie tõestage.»
«Meil on juba tõendused.»
Berenger kehitab õlgu.
«Te olete kavatsenud mürgitada Anjou' hertsogi.»
«Ma pole seda iilagi kavatsenud.»
«Tema söögist on leitud mürki.»
«Ma pole tema kokk.»
«Teid on kuuldud ütlemas: «Me peame sellest kuningast vabanema.»»
«Ma pole kunagi midagi sellist öelnud.»
Siis jäävad advokaat ja tema kaitsealune kaheks tunniks pimedusse ja kõrvalkambris keegi ainult röögib, röögib, röögib. Ja nii kümmekond päeva järjest.
7. juunil ülekuulamist ei olnud. Lauzun sai tunniks oma kaitsealuse juurde. Suurmeistri nägu oli auku vajunud, ta oli jäänud kõhnemaks, kuid ikkagi mitte kaotanud rüütlirühti, kindlameelset pilku, ja ehkki ta käed värisesid kurnatusest (Lauzun tundis seda huulte all), näis Berenger rõõmsameelne.
«Kohtuistung on määratud 15. juunile,» teatas advokaat. «Meile on jäänud nädal. Kuningas ei kavatse venitada.»
«Mis neil on?»
«Neil on ülestunnistusi. Kohtunikel on teada kuninga tahe, ent näopäästmiseks vajavad nad siiski midagi lihtsat ja ilusat, millest kinni hakata.»
«Ja selleks on...»
«Jätkuvalt sinu keeldumine rahastada uue Generaalstaatide hoone ehitamist. Nad on sellele külge õmmelnud võrdlemisi veenva skeemi, et keeldumine on osa pikemast vandenõust jätta kuningas rahata ja prantslased poliitilisest esindusõigusest. See paber on kuninga käes, sinu keeldumine... ja Van Houdjink oskab näidata, et raha, mida sa kuningale ei andnud, oli tegelikult riigi oma.»
«Ametlik casus belli,» ümises Berenger. «Tegelikult oligi rahanõue van Houdjinki plaanitud, sooviga meid pankrotti ajada, Generaalstaatide hoone oli lihtsalt algus. Tuli mul Colbert välja!»
«Olgu, kuidas on, aga rahvas on raevunud. Pariislased, sa ju tunned neid.»
«See on kuninga poolt muidugi efektne käik,» möönas Berenger ohates. «Pööbel tuleb sellega kaasa. Midagi sellist võis kahtlustada. Ja meie kaitse peab vastu?»
Advokaat laiutas käsi. «Kohtunikud teavad, millise otsuse nad peavad langetama. Kui kuningas oma kaardid peenelt välja mängib; kui pariislased kisavad kohtuhoone akende taga: «Berenger -- varas! Tempel purustada», ja seda samasuguse entusiasmi ja verejanuga nagu nad näiteks jalgpallivõistlustel skandeerivad, siis...»
«Pariislased tahavad alati verd, neid ei muuda miski. Välismaa?»
«Lahtiütlemine ordust ja altkäemaksud, ei mingit poliitilist tegevust. Vastutasuks varjupaik. Kõik teavad, et Guillaume ei pääse Helveetsia pankadele niipea ligi. Aga summad on suured. Samas nad hoomavad Guillaume'i resoluutsust ja pühendumust. Stuartite pakkumine on kõige jumekam...»
«See oleks pakkumine kaotajatele.»
«Ja me oleme kaotamas. Tõenäoliselt.»
«Me pole veel võitnud.»
«Lõpuvile on lähenemas, kuningas juhib kolm- null, kohtunik on ära ostetud,» muigas Lauzun mornilt. «Mis võimalusi...»
«Stopp!» lausus Berenger äkki ja langetas käe endise seneshalli õlale. «Stopp.»
Mõnda aega valitses kambris vaikus. Siis suurmeister küsis. «Kuidas selle pooljumalusega on, keda ma palusin sul otsida?»
«Le Mercier ütles, et avalikuks konfrontatsiooniks kuningaga on ta liiga nõrk. Liiati kardab ta infolekke ilmsikstulekut...»
«Le Mercier on tubli mees, rüütel. Aga ta on akadeemik. Pealegi veel markii.»
«Ma olen rääkinud -- salaja -- kümnekonna Prantsusmaa tublima inimesega; Prantsuse patriootide ja ordu sõpradega. Nad kardavad. Või vähemalt seni, kuni meil pole midagi kindlat pakkuda.»
«Ma arvan, et meil on,» sõnas Berenger. «Saab olema. Sul tuleb üles otsida Euroopa parim dokumendivõltsija.»
«Just nii, suurmeister.»
«Teiseks,» naeratas suurmeister, «on aeg mängu tuua Püha Graal.»
Advokaadi nägu väljendas mõistmatust.
«Üsna otseselt on aeg mängu tuua,» jätkas Berenger. «Meil on ju olemas paber, milles kuningas lükkas tagasi meie ettepaneku ehitada Pariisi keskele Graali Tempel. Meile oli see vajalik puhtpopulaarsetel eesmärkidel... Niipalju kui ma seda ka ei vihkaks, aga meiegi peame ajaga kaasas käima ja imidzhile mõtlema, tähelepanu köitma ja nii edasi.»
«See oli ju surnult sündinud projekt?»
«Jah. Mis tulebki asjale kasuks. Kuidas vihane Guillaume oma kuningliku resolutsiooni sõnastaski? «Prantsusmaa ja mina ei vaja teie idiootlikku karikat.» Mida olekski loota kuningalt, kes põlgab Poussini maale. Oli nii?»
Advokaat noogutas, ilmselt endiselt segaduses olles. «Ent Püha Graal, Sangreal, see on ju...»
«Just nii, mu armas Louzon, see on müüt. Või kuidas võtta?»
Berenger St-Jean-de-Colé nõjatus ebamugavas toolis seljatoele ja meenutas. Jah, müüt. Enam pole keskaeg ja katoliiklik sümboolika ning müstitsism ei huvita masse. Ei huvita ka usuasjades leiget Rex Christianissimust Guillaume'i. Ometi on legendid visad kaduma ja aeg-ajalt spekuleeritakse ikka veel selle üle, kas templirüütlite valduses on Püha Graal, karikas, millest Kristus pakkus Viimasel Õhtusöömajal veini ja millesse koguti pärast ristilöömist tema veri. Graal, mis annab surematuse ja mille otsimine on inimliku pingutuse jumalikuim, ülim vorm. Nagu seisab Robert de Boron'i raamatutes «Joseph» ja «Estoire del Saint Graal» tõi Joosep karika Inglismaale koos Maria Magdalenaga, asutas selle hoidmiseks Glastonbury kloostri ning sealt on karikas sattunud kuningas Arthuri müütidesse. Ent on ka palju teisi legende ja müüte, ja üks levinumaid nende seast väidab, et karika leidsid templirüütlid ja see on siiani nende valduses.
Ordul tõepoolest oli karikas.
Selle ajalugu on ähmane, kuid Pühalt Maalt ta teiste aarete seas ära toodi. See asus Küprosel ja sattus sealt koos Jacques de Molay'ga Pariisi. Ükski ordu dokument ei maini karika algupära ega omista sellele religioosset, veel enam müstilist tähendust. Kaks korda -- 1567. ja 1910. aastal on suurmeister lasknud teha karika kohta analüüsi. Viimase sisu on lühidalt, et maagilist ja tervendavat elujõudu omav Graal on legend, milles on segunenud kristlikud müüdid ja paganlik viljakusekultus. Iseäranis on Graali legendi levikut õhutanud keldi folkloor. Ordu valduses olev hõbekarikas on küll selgelt Püha Maa päritolu, ilmselt juudi käsitöö, ent puuduvad igasugused tõendid, et seda oleks kasutanud Jeesus Kristus. Pigem võib tegu olla de Molay' lauahõbedaga. Siiski pole templirüütlid väga innukalt avalikkuse ees karika päritolu kommenteerinud, lastes pühal müüdil ordule aeg- ajalt maagilist salapära heita. Mitmed kuningad on karikat käes hoidnud ja uurinud, mõned sellest isegi joonud (mis pole neid loomulikust surmast sammuvõrdki kaugemale viinud või tervendanud), ent nemadki pole söandanud välja tulla lõpliku väitega, et see ongi Püha Graal. Parem on lasta hõljuda legendil, kui demonstreerida, et Graalil pole maagilist jõudu. Siiski oli Berenger otsutanud ehitada Pariisi Graali Templi ja karikas seal välja panna. Lõppeks ei kuulu karika elustav jõud ju katoliiklikku kanoonikasse, kuna inglise kirik oleks siis ju vanem kui rooma oma ja enda imidzhi eest tuleb võidelda. Guillaume oli -- mõistetavatel põhjustel -- projekti otsustavalt ära keelanud.
«Ma ei näe, kuidas Graal võiks meid aidata,» sõnas nüüd Lauzun.
«Mitte Graal üksi,» vastas Berenger. «Vaid ka dokumendivõltsimine ja mees nimega Michel Rossy.»
«See itaallane? See pajats?»
«Ainult tema. Ta on rahva jaoks pooljumalus. Pealegi veel impulsiivne ja aus. Pea meeles, et rahvas tahab dramaatikat, tsirkust ja verd. Kuningas arvestab rahvaga, kuningas toetub rahvale. See teebki ta tugevaks, ent ühteaegu nõrgaks. Pariisi pööbel -- temas on läbi aastate peitunud suurem jõud kui Louvre'is. Ma arvan, et hakkan kuningaga selles osas üksmeelele jõudma.»
«Dramaatikat ja tsirkust? Seda on kuningas küllalt korraldnud. Ent verd?»
«Ka verd saab,» ütles Berenger kindlalt. «Mine nüüd, ma tahan palvetada.»
***
1984. aasta 13. juuli, reede. Päev, mille kuningas Guillaume oli juba ette ajaloolisena ära märkinud. Prantsusmaa astub täna uude ajastusse, kuigi ta ise seda veel ei tea. Kuningas ei pööranud hommikul tähelepanu oma naisele, kes nutetud silmadega palvetas. Ta ei uskunud halbu endeid. Ta uskus oma nõunikke, uskus Bonaguil'd, et mingit mässu pole karta, Pariis on kõrgendatud valve all ja kõik templirüütlite üksused on desarmeeritud; kuningas uskus Van Houdjinki, et raha saadakse Helveetsia pankadest kätte -- kui ordu on likvideeritud ja tema finantsasjad ümber korraldatud. Ja uskus ka vana Le Mercier'd, et täna on pöördeline päev Prantsusmaa ajaloos.
Kuningas võidutses, kuningas rõõmutses. «Vive la France!» ümises ta mõttes, kui oma venna Anjou' hertsogi saatel mööda Louvre'i koridore liikus, seintel Bourbonide ja Valois'de portreed teda jälgimas. Luksusauto ja mootorratturite spaleer toimetavad nad nüüd hukkamispaika.
Berenger St-Jean-de-Colé' hukkamispaika.
Pariisi tänavad olid sel päeval elevil; rahvast oli linna kokku sõitnud kaugemaltki, palju oli turiste, iseäranis inglasi, kuna avalikud hukkamised olid Saartel keelatud, mis britoonide verejanu muidugi ei vähendanud. Hotellid olid nädalaid ette välja müüdud ja rongidele oli kohti võimatu saada. Rikkamad eurooplased olid kohale vuranud muidugi oma autodega ja tahtsid tänavaid ummistada, mistõttu Boulogne´i ehitati kiirparklad.
Algselt hukkamiskohaks valitud Ile St. Louis tuli väikse mahtuvuse tõttu ära muuta ja nii pidi Berenger surema oma viimaste kuude kodu, Bastille'i ees väljakul.
Guillaume nautis iga hingetõmmet, kui ta seisis lahtises kabrioletis ja skandeerivale rahvamassile tervituseks lehvitas. Musketäride mootorrattad veeresid aeglaselt auto kõrval. Bonaguil oli soovitanud veidi ohutumat marsruuti, kui mööda Rue de Rivoli'd otse Bastille' väljakule, ja muidugi soomustatud autot, ehk isegi tanki, ent Guillaume oli need mõtted maha laitnud. Ta uskus pariislasi, täna ta uskus ja usaldas neid ning isegi salamõrvari kuul ei hoiaks ära pöördumatut. Berenger' hukatakse täna. Vägisi üritas kuningas väärikat ja tõsist nägu ette manada; lahke ja võidutsev naeratus ehk ei sobi nii sünge sündmusega. Sellest hoolimata ta teadis -- Pariis pidutseb täna.
Berenger ärkas 13. juulil kohutava peavaluga. Valulained ründasid ta kolpa ja kusagilt selle tagant kohises kohtuniku hääl, «süüdi, surma... mahalaskmise läbi...» ja siis tema enda, «ei, teie ausus, ma ei kavatse armu paluda... ma ei tunnista ennast süüdi.»
Sõnu öelda on kerge, teada, et täna sa sured, raskem.
Tema keha teadis seda ette, teadis ja tundis, kuidas kuulid rebestavad naha, rebivad lõhki koed ja liha, purustavad siseelundid. Ajule on see teadmine raske, talumatult raske, mõistus protesteerib sellise teadmise vastu, sellest ka valu.
Kohtus oli lihtsam.
Kõigepealt see ainuke ja õige kaitse -- sa ei tunnista end süüdi mitte millestki. Sa pole reetnud Prantsusmaad, tema kuningat ega rahvast, sa pole Prantsusmaad ostnud ega müünud, sa pole võtnud tema raha.
«Kas te tunnistate ennast süüdi...?»
«Ma olen süütu.»
Jah, kohtus oli lihtsam. Ka surmaotsus oli ainult sõnad, millega see veninud farss pidigi lõppema. Berenger mäletas hästi üha kaastundlikumaks muutunud kohtunikku, kelle pilgust võis lugeda: «No tunnistage end süüdi, Berenger, kasvõi milleski tunnistage end süüdi, siis ehk...» ning üha verejanulisemaks muutunud kuninglikku süüdistajat, keda vääramatu võidu eelaimus sundis tagant aina jõhkramalt ründama.
«Kas te tunnistate end süüdi, et olite vandenõus Prantsuse kuninga vastu?»
«Ei, teie ausus.»
«Kas te tunnistate end süüdi, et varastasite kuningale kuuluva raha?»
«Ei.»
«Kas te tunnistate end süüdi, et te keeldusite andmast kuningale temale endale kuuluvat Prantsuse riigi raha, et ehitada Generaalstaatide uus Palee?»
«Mul polnud seda raha. Me tahtsime prantsuse rahvale kinkida Püha Graali Templi. Nii kiiresti polnud võimalik -- rahandusmaailma olusid teades -- seda summat hankida.»
«Templit?»
«Me nimetasime seda Püha Graali Templiks. Dokumentides on selles lähemalt, küsige kuninga käest.»
«Teie olete süüpingis! Me küsime teie käest.»
«Kuningas ei soovinud templit.»
«Sest rahvale pole vaja uut pühakoda, vaid rohkem poliitilisi õigusi. Kas tunnistate end süüdi, et olite vandenõus koos Prantsuse riigi vaenlastega, et seista vastu kuninga reformidele tõhustada rahva esindatust riigivalitsemises.»
«Ma pole osalenud üheski vandenõus. Ma olen kuninga ustav alam.»
«Ma väidan, et see on vandenõu Prantsuse rahva ja kuninga vastu.»
«Ma ei kommenteeri teie väidet.»
Aga lõpuks mängis süüdistaja kõik oma kaardid välja -- templirüütlite keeldumine rahastada Generaalsteetide Paleed, salakohtumised Hannoveri vürstiga ja Ottomanide saadikuga, Louisiana kaotus mässajatele, aina tühjenev riigikassa ja templirüütlite täienevad arved Helveetsias.
Berenger ei vaielnud vastu, ta ainult eitas, laskmata süüdistajal minna detailidesse.
Fotoaparaadid plõksusid, telekaamerad surisesid, kogu Prantsusmaa ja maailm jälgis templirüütlite ordu purustamist. Kusagil -- Berenger' oli selles kindel -- jälgis seda heitlust ka Michel Rossy.
Kohtusaalis nägi ta aeg-ajalt teiste oma potentsiaalsete liitlaste nägusid, nägi ka vana le Mercier'd -- ilmselt ainsat templirüütlit Prantsusmaal, keda pole vahistatud, sest keegi ei tea salajasest riitusest Hautefort'i kabelis, nägi markiid vaevuga pisaraid tagasi hoidmas, ent Berenger ei süüdistanud teda milleski. Le Mercier'l on oma ordu heaks veel üks tähtis ülesanne täita. Teised vaatasid teda kaastundliku pilguga, otsekui andeks paludes. Kuningas tahab verd ja ta peab seda saama.
Veri ja Püha Graal on alati koos käinud.
Kõigest hoolimata Berenger' pea valutas, keha ei kuulanud sõna ning vangivalvurite hoolitsus tundus pigem mõnitamisena. Kõik toimus nii, nagu ta oligi seda ette kujutanud -- rikkalik hommikusöök, ähmis preester, Bastille' komandant, notar, viimane soov ja kõik see läbi sinaka uduvine, nagu poleks see sina ise, nagu ei toimuks miski sinu endaga.
Ta sõi tuimalt ja isuta, rohkem mingist ebamäärasest kohusetundest. Ta pihtis kiiresti, korrektselt ja asjalikult, rüütli kombel, kelle jaoks pihtimine on rutiin enne lahingut. Ta kordas notarile üle oma testamendi põhipunktid, mis oli Lauzuni käes, ega teinud välja notari jahmatunud ilmest, sest tema meelest testamenteeris Berenger juba kuninga vara. Siiski pidas mees paremaks kohusetundlikult küsida: «Abikaasa, lapsed? Kas nemad jäävad välja?»
«Ma olen munk,» vastas Berenger ning notar punastas ja vabandas.
«Viimane soov?» küsis Bastille' komandant ja Berenger palus sigarit.
Bastille' ette väljakule oli ehitatud spetsiaalne hukkamismüür, selle kõrvale kuninglik tribüün. Ülejäänud nähtavat osa väljakust täitsid istekohad jõukamatele kodanikele, nende taga oli pööbel. Lõputu pariislaste, prantslaste ja turistide mass. Telekaamerad, musketäride turvajõud, liilialipud, kõrgel õhus kuninglikes värvides dirizhaabel.
Valvemeeskond talutas Berenger' väljakule. Tema on esimene. Siis tuleb veel kümme templirüütlit, ordu juhtkond ja kindralid. Sõbrad. Need, kes midagi omaks ei võtnud ja nõustusid koos oma suurmeistriga täna Prantsusmaa heaks surema.
Berenger kissitas ereda valguse käes silmi ja tundis, kuidas rahvahulgast käis läbi ohe, millele järgnes hauavaikus, et mõne minuti pärast saaks alata tseremoonia. Hukkamistseremoonia, mõtles Berenger. Nad ei julge mind isegi ilma tsirkuseta tappa. Veri ja dramaatika tulevad hiljem. Praegu on kõige tähtsam mitte tunda peavalu, mitte kokku vajuda, vaid püstipäi minna... sinna, müüri ette, kuhu juhatavad mind sõdurid.
Ta astus mööda treppe alla, nägi ähmaselt enda ees telliskivimüüri, sinna valmis pandud mikrofoni ja preestrit. Seal seisis ka kirjutuspult mingite paberitega. Ilmselt ülestunnistus ja armuandmispalve. Kas kuningas on tõesti nii loll? Kirjutaks ta alla, oleks orduga lõpp. Prantsusmaa jääks ilma oma aust ja jõust.
Valjuhääldist kostsid mingid sõnad, kellegi monotoonne hääl luges midagi ette, ent Berneger ei suutnud keskenduda. Ta otsis pilguga kuninga loozhi eest üht heledat ülikonda. Jah, seal see oligi, ustav Lauzun, valges suveülikonnas, nii kohatu hukkamisel, märgiks, et «saadetis» on teel.
Pariisi timukas Godfroi Gennard toimetas nüüd Berenger'ga edasi. Timukas oli äärmiselt viisakas, palus tal jalge ette vaadata, et ta ei komistaks. Selgitas, et vastavalt kohtuotsusele lasub just temal see kohustus Berenger' kõigi prantsuse kuninglike seaduste kohaselt teise ilma saata.
«Kas te, palun, ei tutvuks nüüd armuandmispalve sisuga. See esitatakse otsekohe kuningale.»
Berenger' lasi pilgu üle rahvahulga. «Ma ei saa ju neid etendusest ilma jätta.»
«Ma pean teid siiski paluma.»
Suurmeister astus kirjutuspuldi ette, kõik kaamerad edastasid sel hetkel teda suures plaanis ja ilmselt vaheldumisi kuningliku loozhiga. Ta vaatas teksti, ent ei lugenud seda.
«Ma olen süütu,» teatas ta siis õlgu kehitades Gennard'ile. «Mul pole kuningalt millegi eest armu paluda. Kui, siis ainult jumalalt.»
«Mikrofoni, palun. See lindistatakse. Teie viimane sõna, monsignor.»
Tsirkus. Kohe tuleb dramaatika ja veri.
Sajad tuhanded inimesed üle Euroopa vaatasid, kuidas pikk ja rühikas Berenger St-Jean-de-Colé mikrofoni ees seisatas, oma küünarnukilt timuka toetava käe eemale lükkas ja siis -- nagu oleks tegu kõige harilikuma kõnega -- kergelt köhatas.
«Öelda seda, mis on vale, on kuritegu nii jumala kui inimese ees,» sõnas siis Berenger rahuga. «Mitte keegi meist pole reetnud ei jumalat, kuningat või oma maad. Mind on saadetud kõrgema kohtumõistja ette ning jäägu tema karistada, kui ma pole olnud piisavalt vapper, omakasupüüdmatu ja jumalakartlik võitluses Prantsusmaa eest. Elagu Prantsusmaa, elagu templirüütlid, elagu kuningas!»
Bastille' väljakut täitis vaikus. Ainult timukas Gennard sosistas Berenger'le kõrva: «Ma esitlen teile nüüd isa Balzac'i; tema on teie viimane teelesaatja.»
Preestri ladinakeelne pomin ei jõudnud suurmeistrini. Tema pead täitis paks udu, milles kuskilt kaugemast sopist immitses uudishimu.
«...Berenger St-Jean-de-Colé quam de hoc saeculo migrare iussisti, in pacis ac lucis regione constituas et Sanctorum tuorum iubeas esse consortem. Per Christum Dominum nostrum. Amen.»
«Amen, isa, kas te usute Püha Graali?»
«Kuidas, mu poeg?»
«Pole tähtis. Ma olen nüüd valmis.»
«Jumala palge ees küll.»
«See polnud küsimus, isa.»
Isa Balzac eemaldus kiiresti endale risti ette lüües. Tavaline preester kuskilt Pariisi kirikust, mitte kardinal, kes seisusekohaselt oleks pidanud tema hingele viimase palve lugema. Ta annab ka selle kuningale andeks.
Timuka pea pöördus nüüd kuningliku loozhi poole. Silmanurgast tabas Berenger, et väljakule oli end asutanud trummilööjate salk. Tsirkus jätkub, kuid mitte enam kauaks.
***
Guillaume oli meelekindlus ise, kui ta tõusis, et rivistuvale hukkamiskomandole käsk anda. Valitud mehed, Bonaguil ise valis nad eriüksustest välja, sellised, kes lasevad täpselt, kiiresti ja ükskõik keda. Ta tõusis, tundes endal kümneid kaamerasilmi, ja see oli hea, sest tänase päeva kangelane on ikkagi tema, kuningas, mitte see Berenger. Väljak tardus vaikuses ja ootuses, hukkajad seisid tikksirgelt, püssid käes, trummarid valmistusid põristama, tuhanded ja tuhanded inimesed üle maa hoidsid hinge kinni. Guillaume seisis ja nautis hetke. Ei, hukkamistel, tseremoniaalsetel hukkamistel on siiski oma võlu. Kuningliku õigusemõistmise tahte lõplikkuses ja vääramatuses näiteks. Iga detail preestrist trummideni süvendab pühalikkust. Tema all loozhis istusid Prantsusmaa väljapaistvamad isikud -- kunstnikud, teadlased, sportlased, kirjanikud, aadlikud, sõjaväelased, filosoofid. Ka nende osalus annab praegusele hetkele kordumatu tähtsuse. Inglased on rumalad, et keelasid avaliku hukkamise, püssikuul kuskil kambris või võllapuu vanglahoovil ei asenda legitiimsust, mida hukkamisele suudavad anda ainult riigi koorekiht ja rahvamassid.
Guillaume nägi, et Berenger keeldus silmasidemest. Samal hetkel tõusis kuninga käsi, et hooletu viibutusega kustutada maailmast templirüütlite suurmeister ja saata ta jumala juurde. Ta pilk, täis halvasti varjatud vihkamist, ei tabanud kerget liikumist all loozhis. Ta ei näinud, et markii le Mercier kammerteener oli isandale toonud mingi ümbriku, mille vana teadlane nüüd hämmeldunult avas. Kuningas ei näinud, kuidas le Mercier nägu jahmatuses kivines, ta püsti tõusis, sammukese kuninga poole tegi, kuid siis otsekui ümber mõeldes hoopis enda kõrval istuva Michel Rossy, Prantsuse jalgpallimeeskonna kapteni ja maailma parima kesktormaja poole pöördus.
Samal hetkel, kui kuningas lausus mikrofoni: «Nüüd!» ja langetas laskmise alustamise märgiks käe, kargas Rossy, pikk ja peaaegu et rüütellik kogu püsti. Ta hüüdis midagi, kuid trummarid juba tegutsesid ja tema hääl kadus surmakuulutavasse põrinasse.
Tapamüüri ees seisev Berenger, kellele tundus, et kõik juhtub kellegi teise, mitte tema endaga, nägi enda ees hukkajate kindlaid, kalke nägusid, vaatas otse püssitorudesse, ent ometi jõudis ta märgata talle lehvitavat seneshalli Lauzuni ja tuules lehvivate mustade lokkidega Michel Rossy'd.
«Mu jumal, ma tulen,» pomises suurmeister, kui üheksast püssitorust pritsis üheaegselt tuld ja tina. Ta uskus veel vaimusilmas nägevat seinalt rasket kahekäemõõka kangutavat viieaastast poisikest, kes ilmselt oli ta ise, kuigi ta ei mäletanud seda, ning aeglaselt, ent vääramatult läbi õhu lähenevat püssikuuli, mis kohe -- selles oli ta kindel -- on just see, mis läbistab ta südame.
Tal oli õigus, ent ta ei saanud kunagi teada, et ka ülejäänud kuulid tabasid südant, et tema rindkere kisti lõhki, kui õõnsana kõlav kogupauk rebestas Bastille' väljaku vaikuse ja et ta seisis peale tabamust veel kolm sekundit püsti.
Neid kolme sekundit, mida teleekraanid veel aastaid aegluubis näitasid, täitis ka Michel Rossy meeleheitlik karje: «Pidage, majesteet!»
Kui rahvamassid endiselt hinge kinni pidasid, oli Rossy juba jõudnud hüpata üle tõkke ja tõusmas kuninglikku loozhi, mida kaitsvad musketärid polnud Prantsuse rahva ebajumala seesuguseks rünnakuks ette valmistatud. Mõne hetkega oli «St Germaine'i» kesktormaja kuninga ees, vehkis paberi ja mikrofoniga ning sealt üle väljaku ja üle Euroopa kõlasid tema sõnad:
«Majesteet! Majesteet! Siin on dokument... Püha Graal!»
Musketärid olid astunud sammu, ent nähes, et kuningat ei ähvarda mingi oht, nad peatusid, pealegi julgemata Rossy'd puudutada. Ja enne kui ähmis kuningas jõudis midagi ette võtta, röögatas Rossy: «Arsti! Arsti templirüütlile! Ta hukati ebaõiglaselt, ta on süütu! Siin on dokument, et Berenger tahtis kinkida üheksasada miljonit luidoori Püha Graali Templi staadioni ehitamiseks ja kümne staadioni ehitamiseks üle maa ja panna mängu Püha Karika, Graali, kõigi kristlike rahvaste vahel. Arsti!»
Arsti järgi polnud enam vajadust. Berenger' surma võis tuvastada loozhiltki.
«Prantslased!» röögatas Rossy uuesti. «Sellel dokumendil on kuninga allkiri ja tema sõnad: «Prantsusmaa ja mina ei vaja teie idiootlikku karikat.» Ja siis, pärast lühikest hingetõmmet: «Püha Graali tempel on staadion!»
Ja siis lausus surnukahvatu kuningas need kuulsad kaks sõna, mis teda igaveseks rahva mällu jätsid, troonilt tõugatava kuninga sõnad, millest aimdus juba kuninglik vaist oma lootusetu saatuse suhtes: «Jah, aga...»
Ent juba selleks hetkeks oli Guillaume fikseerinud hetkeks kangestunud rahvamassi, tema armsatest pariislastest, nii impulsiivsetest ja kirglikest, läbinud värina, ettevalmistuse massiliseks ühes taktis õõtsumiseks, et siis solidaarse massina edasi paiskuda; oli tajunud -- jällegi selle kuningatele ainuomase vaistuga -- külmalaine, mis tekkis tema ja õukondlaste vahele ja mis sinna alati tekib, kui kuninga kohale on kirjutatud tagandamise märk. Ja veel oli märganud kahjurõõmsat, ent tulevikku suunatud naeratust oma venna, Anjou' hertsogi näol.
***
Esimese Püha Graali võitis loomulikult Prantsusmaa, alistades finaalis Brandenburgi. Kõik kolm vastuseta jäänud väravat lõi Michel Rossy. Püha Graali Templi Staadionil ulatasid talle templirüütlite karika kuningas Philippe VII ja suurmeister Henri de Lauzun. Pagendatud Guillaume «Jah aga...» püüdis sel päeval Sardiinia lahesopis kala. Pariisi tänavatel ja üle Prantsusmaa skandeeris juubeldav rahvamass: «Vive la France, Vive les Templars, Vive le Roy!» Staadioni ees seisis Berenger' marmorkuju, kes hoidis ühes käes jalgpalli ja teises Karikat, Püha Graali, mis oli kinkinud talle surematuse.
Indrek Hargla
Kopenhaagen; märts-aprill 2002